Visioonid aastaks 2020 – inimene ja tervis

Toome meie lugejateni portaali novaator.ee vahendusel vaateid meie keskkonnale ja elule aastal 2020.

Inimese paleontoloogia

Siiani on valdav osa inimese evolutsiooni puudutavaid avastusi tehtud Aafrikast ja Euroopast leitud fossilide põhjal, kuid uued leiud näitavad, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata ka Aasiale.

2004. aastal Indoneesiast leitud väike hominiinide alamsugukonda kuuluv Florese inimene ehk Homo floresiensis oli teadlastele hoiatuseks, et on naiivne arvata, nagu teaksime praegu rohkemat kui vaid mõningaid põhitõdesid inimese evolutsioonilisest ajaloost, ütles antropoloogiauuringuid teostava Wenner-Greni sihtasutuse juht Leslie Aiello ajakirjale Nature.

Kui Florese kääbusinimene on tõepoolest Aafrikast kaks miljonit aastat tagasi lahkunud inimese perekonna esindajate järeltulija, peavad teadlased loobuma kaua aega püsinud hüpoteesist, mille kohaselt Homo erectus oli esimene Aafrikast väljarännanud inimene. Mis veel olulisem, tuleb tunnistada, et praegused teadmised inimese evolutsioonist väljaspool Euroopat ja Aafrikat on suhteliselt viletsad.

Järgmise kümnendi suureks väljakutseks on hakata täitma suuri lünkasid teadmiste kohta inimese evolutsioonist Aasias. Selleks on vaja tugevat ja heatasemelist rahvusvahelist koostööd, mille taga on nii korralik rahaline tugi kui ka valitsuste ja teadusasutuste toetus.

Fossiilide jahtimine mitteteaduslikel eesmärkidel on suureks ohuks tööde õnnestumisele ning seetõttu ei pruugi teaduslikud ekspeditsioonid alati saavutada soovitud tulemusi. Hiljuti Aafrikast ja Euroopast avastatud uute hominiiniliikide suur arv vihjab aga, et sarnased pingutused Aasias ei lõppeks tulemusteta.

Loodetavasti on aastaks 2020 inimese evolutsiooni mõistatusse lisandunud palju uusi teadmisi – kuidas ja miks hominiinid viimase kuue miljoni aasta jooksul välja kujunesid ja üle maailma levisid? Abi on loota ka üha arenevatest aladest nagu geneetika, isotoobianalüüsid ja paleoklimaatilised uuringud, väga olulist rolli mängivad ka uued fossiilsed leiud. Inimese evolutsiooni võtmeküsimustele ei saa aga vastata, kui ei võeta eesmärgiks geograafiliselt ülevaatlikumate fossiiliandmete kogumist.

Ravimitootmine

Ei oleks üllatav, kui tulevikus valitseksid ravimitootmist Hiina päritolu, kuid paljudest rahvustest teadlasi koondavad ravimifirmad.

Järgmise kümne aasta jooksul juba praegu alanud murrang ravimitööstuses aina kiireneb. Muutused ravimite väljatöötamisel ja uurimisel, konkurents, valitsuste poliitika ja turud on suureks väljakutseks olemasolevatele ärimudelitele ja strateegiatele. Paljud praegu olulised ravimitootjad ei suuda sammu pidada. Mõned kunagi olulised firmad on juba kadunud, kirjutas Harvardi ärikooli teadlane Gary Pisano ajakirjas Nature.

Ravimitootjad jagunevad kahte suunda – ühed vaatavad kaugemale tulevikku ja pühenduvad uute ravimite väljatöötamisele, teised aga keskenduvad olemasolevate ravimite turustamisele. Viimastel võib lühikeses perspektiivis paremini minna, kuid lõpuks on nad siiski hukule määratu

Tõhusate ravimeetodite väljatöötamine on ravimitööstuses ainsaks püsiva väärtuse allikaks. Kui võtta arvesse, et paljude tõsiste haiguste ravimeetodid on praegu üsna viletsad või üldse puuduvad, on võimalused ravimitööstuses läbilöömiseks tohutud. Uute ravimite otsimine on seotud riskiga, kuid nende riskide võtmisest loobumine on tegelikult veel tõsisemaks ohuks.

Pisano ei näe tuleviku ravimifirmadel ühte domineerivat suuruse või organisatsioonilise struktuuri mudelit. Ilmselt kujunevad välja mõned hiiglaslikud globaalse ulatusega ettevõtted, mille taga seisavad põhjalikud teaduslikud ressursid, aga samal ajal on olemas ka palju kitsamalt spetsialiseerunud ja väiksemaid ettevõtteid. Ei tasuks üllatuda, kui olulist rolli rahvusvahelises ravimitööstuses ja ravimite väljatootmises hakkaks tulevikus mängima Hiina.

Personaalmeditsiin

Viimase kümne aasta jooksul üha võimsamaks muutunud genoomiuurimise meetodid on geneetikutel võimaldanud leida paljude haiguste geneetilisi riskitegureid.

Haiguste uurimise tulevik põhineb hiljutisel avastusel, mille kohaselt populatsioonis väga haruldastel geenivariantidel võib olla väga suur roll mingi haiguse väljakujunemise soodustamisel, kirjutas Duke’i ülikooli teadlane David Goldstein ajakirjas Nature.

Näiteks võib haruldane mutatsioon, mis põhjustab ühe genoomijupi elimineerimist, suurendada skisofreenia, langetõve ja autismi väljakujunemise tõenäosust kuni kakskümmend korda. Arvata võib, et kui üha rohkemate inimeste genoom saab sekveneeritud, selgub veel palju selliseid suure mõjuga geneetilisi riskitegureid.

Kui asjad selles suunas liiguvad, võib oletada, milleni see aastaks 2020 välja viib. Olulisemate riskifaktorite väljaselgitamine suurendab huvi embrüote geneetilise uurimise vastu. Juba praegu on ühiskonnas küllalt levinud, et raskete mutatsioonide riskiga embrüod kõrvaldatakse. Sealt pole pikk tee olukorrani, kus kõrvaldada tahetakse ka embrüoid, kellel on näiteks tavalisest kakskümmend korda suurem tõenäosus haigestuda tõsisesse, kuid täpsustamata neuropsühhiaatrilisse haigusesse.

Mõned edasised sammud ei ole nii vastuolulised, näiteks inimeste geneetilisi erinevusi arvesse võtvate ravimite väljatöötamine. Oluline on ka geneetiliste tegurite identifitseerimine, mis võimaldab leida uusi sihtmärke siiani ravile raskesti alluvate haiguste nagu skisofreenia, langetõve või vähiga võitlevatele ravimitele.

Järgmise kümne aasta jooksul võivad miljonid inimesed lasta oma genoomi sekveneerida. Paljudele antakse teada suurimatest ohtudest, mis neid geneetilise eelsoodumuse tõttu varitseda võivad. Juba praegu peaks aga alustama aruteludega, kuidas selliseid andmeid praktiklise või eetilise vaatenurga alt käsitlema peaks.

Vaimsed häired

Viimasel kümnendil toimunud vaimsete häirete all kannatavate inimeste geeniuuringud on viinud arusaamani, et vaimsete häirete puhul ei ole tegemist üksteisest selgelt eristuvate ja spetsiifiliste tekkepõhjustega seisunditega.

Pigem tulenevad vaimsed häired erinevate arengut mõjutavate riskitegurite koosmõjust. Sarnased psühhiaatrilised sümptomid võivad tekkida erinevatel põhjustel ning erinevad sümptomid on omavahel palju tihedamalt seotud, kui praegused haigusmudelid näitavad.

2020. aastaks on need uued ja aeglaselt omaks võetavad arusaamad lõpuks kinnistunud ning hakkavad muutma seda, kuidas arstid mõistavad ja ravivad vaimseid häireid, kirjutas USA rahvusliku vaimse tervise instituudi vanemteadur Daniel Weinberger ajakirjas Nature.

Konkreetseid vaimseid häireid põhjustavate spetsiifiliste geenide otsimine tundub nüüdseks vaid mõttetu unistusena. Palju realistlikumaks lähenemiseks järgmise kümne aasta jooksul oleks otsida geene, mis kodeerivad raku ja aju põhifunktsioone ning mõjutavad nii inimese reaktsiooni keskkonnale. Selliste geenide erinev koosmõju erinevates inimestes võib aidata mõista, miks mõne inimese vaimne tervis on suuremas ohus kui teistel.

Suurenenud ohus võivad rolli mängida sajad geenid. Sellised defektid võivad aju arengut ja funktsioneerimist mõjutada sõltumatult ühestki spetsiifiliselt psühhiaatrilisest diagnoosist. Ei ole olemas otsest vaimuhaiguseni viivat teed, vaid hoopis väga mitmekesine arenguteede võrgustik.

Selline lähenemine viib diagnooside ja ravimeetoditeni, mis põhinevad haigust põhjustava bioloogia korralikul mõistmisel, mitte vaid sümptomite tõlgendamisel.