|
|
Lagi on nii madal,
valgus vaevalt sisse pääseb,
ruum on väike ja pime,
täis erinevaid tundeid.
Keegi nutab vaikselt nurgas,
teisalt kostub naeru.
Vaikselt ukse poole rooman,
aga väljapääsu pole.
Nii ma siis laman
ja ootan vikatimeest.
Pimedusest kostub karjeid.
See päev on siis käes,
avan silmad ja leian end põrgust.
|