|
|
Kohtasin teda sel aasal,
kui vikerkaar seisis taevas,
varvastel sätendasid vihmapiisad,
sinised laevad lendlesid ülal,
istusid nii vaikselt,
kuulsin enda südamelööke,
päike helkis me näol,
kui märkasin ta silmi,
need näisid nii joovastavad,
ma ei liigutanud end,
ei tahtnud teda hirmutada,
sõnad lendlesid mu sees,
peagi sai päevast õhtu
ja tee viis meid lahku,
korraks veel vaatasid mu poole
ja läinud sa olidki.
Kohtasin teda sel aasal,
oma käe ta ulatas mulle.
|