Neste Rally 2005

Soov uuesti rallit vaatama minna oli suur, kuid taaskord ei õnnestunud Eestist seltskonda kokku saada – kõik kes algul suured tulijad, ütlesid vaikselt järgemööda ära. Siis helistas mulle mu väikevend ja küsis, et kas ma temaga ei taha rallile minna, et tal paar kohta sõidukis vabad. Olin kohe nõus, ostsin rallipassi ja põrutasin Soome.

Oli varahommik, kui vend mu äratas ja kolm minutit aega andis, et siis on start. Pesin kiirelt näo ja hambad ning rabasin riiete koti ning kaasa võetud õllekastid ja tormasin uksest välja. Maja ees seisis vana Toyota logu, küsisin, et kas sellega võtamegi 1000 kilomeetrise reisi ette. Seepeale vennas muigas ja ütles, et ei, me läheme ühe bussiga. Sõitsime siis minema. Peale tiirutamist käänulistel teedel jõudsime ühe tema sõbra hoovi, kus siis nägin ka bussi – vana 40 kohline Scania, mis oli ümber ehitatud reisibussiks, sees viis magamiskohta.

Asusime siis teele, rüüpasime vennastumiseks õlut ja ajasime niisama löra. Kui olime pikalt mööda väikeseid maanteid sõitnud, jõudsime lõpuks kiirteele. Ja just siis said kõik mehed korraga looduselt suure kutse ennast väheke kergendada. Kiirteel aga peatuda ei saa ja tuli kannatada – üks mees ei suutnud siiski vastu pidada ja tegi metsapeatuse 100km tunnis, ehk lasi avatud uksest välja.

Hyvaskylas leidsime keset linna koha, kus ilmselt miskit ehitama hakati – oli selline liivaväli kesklinnas, kus oma laagri püsti panime. Hiljem järgisid meie eeskuju paljud teisedki ja kohast sai omamoodi ralli laager. Kuna ralli ise algas alles järgmisel päeval, käisime tiiru poes ja hakkasime keelebarjääre eest ära jooma. Vastu hommikut oligi asi korras ning mina, kes soome keelt sõnagi ei räägi suhtlesin kõigiga vabalt.

Hommik tabas meid ootamatult, korjasime endid bussi erinevatest nurkadest ülesse ja hakkasime kohe spordiga tegelema – mälumäng, et kes teab, kuidas eelmine õhtu lõppes? Kiirelt otsustasime, et sport pole meie jaoks ja läksime linnapeale.

Soomes äärmiselt kuum reklaam sellel ajal oli vist Neste reklaam, kus metsast Markot otsiti? Et, Maaarkooo, Maaarkooo, Markko kus sa oled? Igal juhul ristiti mind Markkoks, kui ainukest „päris“ eestlast seltskonnas ja kui ma aga silmapiirilt kadusin, kuulsin kusagilt Maaarkooo.... ja hääle peale leidsin seltskonna taas ülesse. Sellest saigi meie kutsung, mille järgi üksteist leidsime. Kolmandaks päevaks oli küll juhtunud, et kui hõikasid Maaarkooo... siis kajas terve linn ja enam hüüet usaldada ei saanud.

Service area oli väga kuum koht, kus ralli ajal ka tuunitud autode näitus oli avatud. Ringi liikusid ilusad Karjala tüdrukud ja süüa - juua oli palju.

Kiiruskatse vaatamisega läks seekord kehvasti, sest tehnika vedas meid pidevalt alt. Üks kohalik arvas, et Scaniaga saab ka ise kiiruskatseid korraldada ja tulemuseks oli kütusepumba purunemine. Varuosi polnud aga kusagilt saada. Siis saime omale maasturi, millega katsetel käia, kuid teisel päeval lendas sellel kardaan suurel kiirusel alt – õnn, et meie taga sõitvad uued autod lahkuvate osadega pihta ei saanud. Ja nagu kiuste, peatus auto kohas, kus peatumine rangelt keelatud oli. Politsei ja rajakorraldajatega oli palju seletamist.

Teisele Killerile ehk rahva katsele me siiski

jõudsime. Sealne elamus oli võimas. Sinimustvalge rahvamass, kus mõni üksik Soome lipp. Ja mis veelgi lahedam, kui rajale läks Markko Märtin, siis oli aplaus ja kisa kordades suurem, kui mis tahes teise ralliässa puhul. Aga siis kui startis Urmo Aava...... kommentaatorit oli kuulda alles siis, kui katse läbi oli saanud. Eestlaste ergutushüüded nakatasid ka kõiki teisi ja rahvas sulas hetkeks üheks karjuvaks ja juubeldavaks massiks – taaskord toimus rahvastevaheline vennastumine. Kommentaator mainis ka, et sellist lärmi pole tema elus varem kuulnud.

Igal õhtul toimus ametlik afterparty, kus veel jalul püsivad rallifännid kokku said. Juhtusin esmakordselt elus tunnistama avalikku seksuaalvahekorda otse publiku hulgas.

Huvitav fakt Hyvaskyla kohta on ka see, et seal on ainult kaks sularahaautomaati, üks kusagil agulis ja üks kesklinnas – pideva kolmesajameetrise järjekorraga. Kust kolmandal päeval väga raskes joobes Baari-Paavo mööda taarus.

Kogu melu linnas oli väga mõnus, kesklinnas

peatänaval oli ööpäevaringne melu, kus pakuti süüa ja meelelahutust. Ainuke ebameeldiv seik oli kokkupuude Solbergi fännidega, kes suurest kadedusest kaklema kippusid. Kõigepealt tekkis nägelus minu ja ühe taanlase vahel, olin juba valmis käsi käiku laskma, kuid vend tuli vahele, siis tekkis vennal sõnelus ja asi kippus rüsinaks ning omakorda tuli vahele üks venna sõber, kes poisi eemale sikutas. Taanlasel aga rusikad sügelesid ja alustas sõnelust mu venna sõbraga . See oli viimane piisk karikasse ja kolm Taani kodanikku liikusid järgmised päevad siniste silmadega ringi. Kusjuures neljas neist sai keretäie baari turvameeste käest, kes juhtumisi Markko Märtini fänn oli, minul aga fännisärk seljas.

Kolmandal rallipäeval me jala enam käia ei tahtnud ning reisisime tõllaga mööda linna.

Õhtul leidsid meie laagripaiga purjus soome tütarlapsed, mis korralikku elevust poiste seas põhjustas, kuigi, kui meie grill-liha otsa sai, haihtusid ka tyttod. Kolmanda päeva aftekas oli melukas – tee meie bussi leidsid igasugused inimesed, eriti jäi meelde üks mees, kes õhtu varajases staadiumis kuidagi meiega sulandus ja kogu peo aja meie bussis veetis. Igati tore vana oli, kuid kui hommikul küsisin, et kelle tuttav see oli, siis hakkasid kõik kõigi peale näpuga näitama – selgus, et keegi ei tea.

Tagasi koju jõudmine oli suure küsimärgi all, kuna kütusepump bussil ju katki. Õnneks peatusid meie kõrval Viljandist pärit seltskond, kes hobi korras ka ise ralliga tegelenud. Mehed seletasid asjalikult, et kui kütusepaak mootorist kõrgemele panna, siis saab koju sõita küll. Kirusime oma olukorda, kuna raha oli Hyvaskyla majandusse investeeritud ja kütuseraha nappis. Iroonia peitus selles, et bussi kütusepaak oli silmini täis aga kätte sealt kütust ei õnnestunud saada.

Ok, klapiti rahad kokku, osteti või leiti kusagilt üks 20 liitrine plastämber ja veeti salongist voolik mootorisse, õigemini mootori juures asuvasse kütusepumpa – Scanial neid kaks, üks imeb paagist, teine surub mootorisse – mis õnneks veel töötas.

Kes vähegi bussidest või mootoritest miskit teab, see teab ka kindlasti seda, et säärane bussiloks rüüpab ikka mehemoodi. Arvestasime välja umbmäärase kütusekulu ja panime paika tankimispeatused. Olime juba mõnda aega sõitnud, kui avastasime, et kohe saab kütus ämbrist otsa, meie aga olime keset kitsast teed, pealegi sillal, taga suur autoderivi ja mis veelh ullem – olime keset järsku mäkketõusu. Kaks meest olid bussi tagaosas ja ajasid voolikuotsaga kütust taga, lugedes sekundeid selle lõppemiseni – bussijuht andis gaasi ja karjus: „mehed, mul on veel ühte minutit vaja, siis tuleb bussitasku“, tagant vastati:“ kurat ei saa, saad kolmkümmend sekundit, pead sellega kohale jõudma.“ Juht vajutas gaasi põhja ja lülitas ohutuled peale, mootor turtsatas, kuid käis edasi. Ja täpselt kolmekümne sekundi pärast mootor seiskus, kuid suutsime siiski bussitaskuni veereda. Rõõm oli suur ning möödasõitvate autode reisijad said kummalise pildi osaliseks – vana romu buss seiskub ja veereb vaevu bussitaskuni, kuid välja kargavad rõõmust rõkkavad õliste nägudega noormehed, kes lausa tantsivad rõõmust.

Maastur, millelt kardaan lahkus oli vahepeal korda tehtud ja see oli meile saateautoks ning tõi meile ka kütust, et saaksime teekonda jätkata.

Olukord, kus kütuselõppemist tähistav sekundite nulli lugemise taustal,j uht aega juurde palus, kordus kolm-neli korda ja rõõm turvalise peatuskoha leidmise üle samuti.

Peab tunnistama, et kuigi ma jõudsin kõigest neljale kiiruskatsele, oli puhkus täielik, elamusi tohutult ja rahakott tühi – ei kahetse ma mitte midagi. See oli unustamatu seiklus ja soovitan soojalt: kes pole veel käinud Soomes rallit vaatamas, tehke seda. Liigsed mugavused on tarbetud, need pigem kahandavad reisi väärtust.

Loe ka Neste Rally 2004.