Jahindus pole mitte pelgalt vaid jahimeeste kohustus loomade arvukust piirata - see on pigem paljudele ka kirg ja hobi, mis ikka ja jälle metsa tagasi kisuvad. Sageli on jahindus põlvest põlve edasipärandatav perekonnaväärtus. Läbi esiisade on jahinduseni jõudnud ka Paunküla metskonna metsavaht Mait.
Kuidas leidsite tee jahinduseni?
Mu vanaisad olid jahimehed, mõisa metsavahi pojad. Eks see sedamoodi põlvest põlve edasi kanduski. Mäletan, et jahil hakkasin käima juba enne kooliealiseks saamist. Eks see nii väikese poisi jaoks oli väsitav ka, aga isale öelda ei julgenud, pidasin vapralt vastu. Kui olin piisavalt teadmisi ja kogemusi omandanud, tegin vajaliku eksami ära ja nii ma olengi jahimees tänapäevani. Jahindusalaseid teadmisi olen edasi andnud ka oma pojale. Ja tõestuseks, et jahindus pole vaid meeste pärusmaa – minu vennatütar on samuti jahimees(naine). Sugu polegi oluline – määravad on hea vaist ja tõsine tahtmine jahindusega tegeleda.
Kui sageli metsas jahti peetakse?
Talvel peetakse metsseajahti; soku- ja seajahti hakatakse alates juunikuust pidama; põtru hakatakse alates sügisest jahtima. Meie jahiseltsis on kokku 40 inimest, 24 neist on hetkel aktiivsed. Põdrajahil käiaksegi iga nädal. Peamiselt käiakse nii, kuidas vajadus tekib, ilmastikuolud üldjuhul takistuseks ei ole. Ainuke, mis jahipidamise raskeks teeb, on hommikul mahasadanud lumi, sest selle alt ei ole loomade jälgi näha.
Kuidas jälgi aetakse?
Eks palju teadmisi tuleb kogemustest ja metsa tundmisest. Talvel on lihtne – loomade liikumistrajektoor on lumel näha. Suvel tuleb enda kogemustele ja teadmistele tugineda. Noortel jahimeestel on vähese kogemuse tõttu looma tabamine muidugi keerulisem.
Kuidas üldse saadakse jahimeheks?
Päris igaüks jahimeheks kindlasti ei sobi. Teada tasub seda, et jahipidamine ei ole ainult püssist laskmine – see on vaid 10 % kogu tegevusest. Palju tuleb eeltööd teha: söödapõldusid kasvatada, sigadele söögiks vihtu ja tammetõrusid varuda. Igal kevadel toimuvad loomade loendused. See toimub nii, et kolmekilomeetrises ruudus loetakse looma jäljed üle. Sel viisil saab loomade kogunumbri välja arvutada. Suvel tuleb loenduskaardile kirja panna, kui palju loomi jahipidamise jooksul nähti. Need kaardid saadetakse jahindusseltsi ja seal pannakse nende alusel paika näiteks põdralaskmise limiidid. Seega – jahimehe töö on märksa mahukam, püssist laskmine on vaid väike osa sellest.
Kas tänapäeva jahipidamises tehnoloogilisi abivahendeid ka kasutatakse?
Tehnoloogiliste abivahendite kasutamine on meil keelatud, sest loomad kardavad neid. Aga kasutatakse näiteks kaameraid – need asetatakse loomade söögiplatsi juurde, et teada saada, mis kell loom seal käinud on. Jahikoertele pannakse asukoha kindlaks määramise jaoks GPS külge. Teaduslikel eesmärkidel pannakse näiteks põtradele vaatlusrihmad peale.
Kui palju koertest jahipidamisel kasu on?
Mulle endale meeldibki kõige rohkem just koertega jahti pidada. Kodus on mul kolm koera: laika ja kaks taksi. Näiteks laikaga ajan ma põtru ja sigu, taksikoertega aga metsiseid ja kährikuid. Koeral on jahipidamise juures suur roll. Ega igast koerast head jahikoera ei saagi, sest jahikirg peab koeral endal veres olema.
Mida peale jahilkäimist tavaliselt tehakse?
Me saame alati pärast jahti kokku, teeme näiteks maksapraadi ja räägime jahimeeste juttu, vahetame selleteemalisi muljeid. Laseme saadud lihast tihti ka põdravorsti ja sinki teha.
Milline on jahieetika ja kas sellest kinni ka peetakse?
Jahieetika näeb ette, et igasugust looma lasta ei tohi. Tavaliselt ütleb jahijuhataja, millist looma laskma peab. Ja kui öeldakse, et täna laseme põdrapulli, siis jäneseid keegi maha nottima ei hakka. Üldjuhul peetakse jahieetikast kinni küll. Kes seadustest kinni ei pea, sellest ei saa ka korralikku ja head jahimeest. Reeglite eiramine toob endaga kaasa trahvi ning jahipidamise keelu mingiks ajaperioodiks. Suurim trahv, mida eksimuse eest määratakse, on ligi 36 000 krooni.
Milliseid ekstreemseid kokkupuuteid Teil loomadega ette on tulnud?
Kunagi ründas mind metsis – võttis käelt kohe suure tüki endaga kaasa. Sead on koeri rünnanud, ükskord lükkas kult koera vastu puud, hammustas tal saba ära ja lõikas kaelale suure armi. Koer oli kuu aega pärast seda oimetu, aga elama jäi! Paljud inimesed kardavad metsloomadest kõige enam karu, aga tegelikult on karu väga ettevaatlik loom, koheselt ta kindlasti ründama ei hakka.
Kuna jahipidamine on ühelt poolt töö ja teiselt poolt paljudele ka lõbu, siis kas sõpra tohib jahile kaasa võtta ja kui kallis lõbu see üldse on?
Koos sõpradega ongi tore jahiretkele minna ning see on loomulikult lubatud. Kindlasti tuleb kaugemale metsa minnes vastava jahiseltsiga oma minek eelnevalt kokku leppida. See on vajalik selleks, et olla kindel, et metsas teisi jahimehi juba ees ei oleks. Palju metsas toimuvatest õnnetustest (jahirelvast haavamised) ongi just seetõttu juhtunud, et jahiseltskonnad pole oma minekut eelnevalt kooskõlastanud. Jahi lõppedes on mõnus koos maha istuda, süüa ja niisama lõõpida. Eks teavad paljud jahiharrastajad isegi, kui kosutavalt selline metsaretk mõjub.Hobi iseenesest on üsna kallis – korralik relv maksab keskeltläbi 50 000 krooni, spetsiaalne jahiülikond 10 000 krooni. Üks püssipauk läheb 15 krooni maksma ja 500 krooni tuleb tasuda aastamaksu. Kui mujal maailmas peetakse jahindust kõrgklassi hobiks, siis Eestis on see praegu veel tavainimese harrastuse tasemel.
Minu sõnum lugejatele oleks – tulge ja veetke meie seltsis ilma relvata kasvõi paar toredat päeva ning Te näete, kui toreda harrastusega tegu on. Iga jahil ning hiljem koos veedetud tund annavad Teile hea tervise ning hindamatu energiasüsti uueks töönädalaks!
|
