Kalapüük on meesterahva jaoks ilmselt üks parimaid lõõgastumisviise. Viimaste aastate jooksul on see harrastus kõvasti populaarsust kogunud just seetõttu, et inimesed on hakanud üha enam hindama oma vaba aega ja loodust enda ümber. Lisaks sellele pidid kalamehed oma loomult optimistid olema, sest – kunagi ju ei tea, kas kala näkkab. Sellest hoolimata aga lootus püsib. Et saada paremat ülevaadet harrastuskalapüügist, tegin juttu Võru mehe Vahur Sikastega. Lisaks sellele, et Vahur töötab tehnikajuhina Valios ja omandab magistrikraadi Tallinna Tehnikaülikoolis, jätkub tal aega ka kalapüügiga tegeleda.
Kalapüük on kui õnnemäng
Vahuri kirg kalapüügi vastu sai alguse juba üsna ammu. Nüüd ei oskaks ta enam ilma selleta eladagi. Põhiteadmised kalapüügist sai ta aga oma isalt. „Kuid kõik tuleb ikkagi kogemustega. Ühel hetkel läksin lihtsalt pulli pärast proovima, kas kala näkkab või ei,“ ütleb ta ning lisab, et kui kala näkkab, siis tekib põnevus ja tahtmine ka järgmisel korral tagasi minna.
Vahur räägib, et tavaliselt käivad nad järve peal nädalavahetustel: „Lähme sõpradega juba õhtul kohale, joome mõned õlled ja räägime juttu. Ja kui veel sauna ka saab, siis on eriti mõnus. Tunned, et elul on mõte. Minu jaoks ongi see üheks toredatest võimalusest koos seltskonnaga vaba aega veeta.“ Kalalemineku hommikul pikalt põõnata ei saa – järvele minnakse juba hommikul 4-5 paiku. Vahur ütleb, et nii ilusat päikesetõusu juba igaüks ei näe. „Selliste hetkede nimel tasub ikka elada!“ nendib ta. Ta muigab, et mõnikord on üks kala õnge otsas parem, kui palgatõus.
Mere peale minek pakub ka piisavalt ekstreemsust. „Kui laine on suur, siis ei jõua paarikümmend meetritki edasi minna – laine uhub kohe kaldale tagasi ja paat läheb vett täis. Sellisel juhul katkestatakse kalapüük ja minnakse uuele ringile siis, kui on ohutum,“ räägib ta.
Kalapüügivarustus olgu korralik
Kalale minnes tuleb end alati soojalt riidesse panna. Varustus mängib kogu kalapüügi juures väga olulist rolli. Vahur ütleb, et kui juba järve peal ollakse, siis ühe mehe pärast ei hakka keegi tagasi minema: „Püütakse nii kaua, kuni kala enam ei võta või kui kala ei ole enam kuhugi panna. Kalastades ikka juhtub, et keegi kukub kogemata üle paadi serva vette – kui mehega kõik korras, siis ei hakata selle vahejuhtumi pärast veel kaldale tagasi minema.“
Varustuse uuendamine on pidev protsess, seetõttu on see ka kallis lõbu. Kõige kallimad õnged on lendõnged - nendega püütakse lõhet. Vahur teab, et kalamees, kes lõhet püüdma läheb, peab keskmisest kogenum olema. „Lõhepüügiks on igasuguseid erinevaid nippe, mida omandatakse kogemuste käigus. Näiteks otsitakse kärestikulisi kohti, püütakse põlvini vees. See kõik nõuab aega ja pühendumust,“ tutvustab Vahur kalapüüdmise telgitaguseid. Ta toonitab, et kala tuleb püüda mõistuse piires, sest püütakse ikkagi ju püüdmismõnu pärast.
Kalale minnes soovitab Vahur kindlasti kaasa võtta ka varuõnged, et kalapüük õnge katkiminemise korral pooleli ei jääks.
Alati ei näkka ühtemoodi hästi
Vahurile endale meeldib kõige enam Peipsi järvel püüdmas käia. Mõnikord juhtub ta ka Ahvenamaale. „Seal on väga põnev ja kala on ka rohkem kui Eesti vetes. Kõige suurem kala, mille olen kinni püüdnud, oli 5.5 kilone haug. Siis tekkis ikka uhke tunne küll.“
Pisut irooniline on see, et kala võtab alati kõige paremini siis, kui endal on kõige halvem püüda. Näiteks hilissügisel ja varakevadel, kui on külm ja niiske. „Kuid kui oled seal mõnda aega külmetanud, paar kalagi kätte saanud ning pärast seda kuumas saunas käinud – see on nii hea tunne, et midagi enamat ei oskaksi soovida,“ on Vahur veendunud.
Võistlustest
Et parim kalamees välja selgitada, korraldatakse huvilistele ka erinevaid võistlusi. Kõige populaarsem neist on „Narva Lõhe“. Mehed tulevad kokku ja püüavad kala 3 päeva järjest. Võisteldakse kala kogukaalu peale, kõige suurema kala peale ja kõige väiksema kala peale. Trofeesid ei anta, kuid auhinnatakse millegi palju vajalikumaga - varustusega! Ja põnevust seal juba jätkub, iga mees saab tõestada, kui kõva kalamees ta on.
Röövpüüdjad põhjustavad suuri keskkonnakahjusid
Eestis on väga suureks probleemiks röövpüüdjad. Seda eriti väiksemate järvede peal. Röövpüüdjate võrke leitakse pidevalt ja see tekitab tõsistele kalameestele suurt meelehärmi. Vahur räägib, et Eesti vetes on kalu liiga vähe ja kui röövpüüdjad selle vähesegi välja püüavad, tekitab see suuri keskkonnakahjusid. „Kuna kala on niigi vähe ja sellest kogusest, mis kätte saab, nagunii ära ei ela, siis tundub röövpüük veelgi suurema kuriteona. Röövpüüdjaid tabada on aga raske. Öösel panevad võrke ja öösel võtavad. Kes aga röövpüüdjate võrke veest leiavad, peaksid sellest viivitamatult keskkonnainspektsiooni teada andma.“ Kalamees toonitab, et omapäi ei tohi mingil juhul võrke välja hakata võtma, sest siis võib heategija hoopis ise süüdlaseks jääda. Ta nendib, et kahjuks on ka inspektoritest puudus. Näiteks Põlva- ja Võrumaa peale on kõigest 2 inspektorit ja seda on liiga vähe.
Huvilised leiavad kalalemineku jaoks kaaslasi erinevatest kalameeste foorumitest. Kalamehed suhtuvad üksteisesse lugupidavalt ning võtavad hea meelega uusi harrastajaid vastu.
Siia lõppu sobiks üks mõttetera. Üks mu vana tuttav ütles kord: „Kui oled kalamees, siis oled õige mees!“ ..ja natuke tõetera siin ju on...
|
