Päeva võib õhtusse saada mitmel moel. Kõige nooblim valik on aga õhusõit kuumaõhupalliga. Kogu lõbu saab alguse stardiplatsi valikust; ta võib alata poriselt lirtsudes, kuid šampanja paneb üritusele väärilise punkti. Ja nende kahe vahele jääb võrreldamatu retk üle õhtusse vajuva Eestimaa. Maapealse tugimeeskonna kannatused lisavad aga kogu loole veidi mekki ehtsast seiklusest.
Arvatavasti teab iga jõngermann, et õhupall kõlbab lendamiseks. Samas on arvatavasti väga vähesed meist mõelnud, kuidas üks õhupallireis tegelikult teoks saab - kuidas täiesti hullumeelsest pusast sünnib lõpuks tipp-topp pall. Kuumaõhupall, mis hiivab mitmesajakilose koorma maa kohale ja asetab hellalt maale tagasi nii, nagu õhulaevniku suva määrab. Kuid maandumine on ka ainus punkt, kus aeronautide tahe midagi maksab. Mehitatud õhupall on sama juhitamatu kui tema väiksemad suguvennad, millega lapsed end laatadel lõbustavad. Kontrollifriigile gondlis kohta pole, sest kuhu tuul, sinna ka pall. Ahelsuitsetajale võib reis samuti piinavaks muutuda - suitsetada ei tohi, sest gondlis on terve hulk kergelt süttivat kraami. Kui see aga lekkima peaks hakkama ja sädet saab, on reisi ja reisijate lõpp kiire ning vaatemänguline.
Stardiplatsi poole
Kalev ja Harri firmast Airventures töötavad koos. Kui ilm vähegi kannatab, laaditakse sõiduhuvilised džiipi, kõige sappa haagitakse määratu järelkäru ning algab stardiplatsi otsimine, mis pole just lihtne ülesanne. Tallinna lähiümbrus on nn. Lennutsoon, mis tähendab, et kõik õhust raskemad lennuvahendid peavad siin enne starti esitama lennuplaani. Tsoon lõppeb kusagil Saue külje all - sealt startides lennuplaani enam vaja ei ole. Jahedavõitu reede õhtul jätavad Kalev ja Harri seljataha nii Saue kui Keila. Meestele ei kõlba ei üks ega teine lagendik.
„Liiga kuiv,“ ohkab Kalev. „Ikka liiga kuiv. See põleb, mis mühiseb!,“ kostub ka Lehola külje all. Lõpuks leitakse plats, mis „ei põle nagu mühiseb“. Lugematud mutid ja võhrud on platsi ammu enda omaks kuulutanud. Nende loomakeste usina tööga kokkukuhjatud mullakuhilad on märjad mis märjad, ja kulu pole ollagi.
Džiip mudas, pall pilvedes ja üks reisija vähem
Kalev peab alustuseks esitama delikaatse küsimuse, kui suur kellelgi kehakaal on? Kaks reisijat on kaalult normaalsed eesti mehed, aga kolmas! Oh neid rasvaseid lambapraade ja lugematuid kanne ausat eesti õlut. Lõpuks saab kolmas öeldud, et üheksakümmend kuus kilo ning loodab, et viie-kuue kilone „iluviga“ õhureisile saatuslikuks ei saa. „Palju!“ on Kalevi otsus. Tõmmatakse loosi ning too ihult kui kehalt õllesõber saab loa reisile minna. Üks mees peab aga koos Harriga maale jääma. Selle aja peale on järelkäru sisu lagendikule laotatud. Siin on enam-vähem hektari jagu kangast, rohkem trosse ja otsi kui purjelaeval, gaasiballoonid ja gondel. Viimane on ka ainus ese, mis tundub toekas ja vastupidav. Õllesõber on valmis oma vasaku soki ära sööma, kui kogu see krempel mingi väega ka lendama peaks hakkama. Põllul vedeleva lasti kaalu tundub olevat vähemalt 400 kilo jagu ja äsjane loosiõnn ei tundugi enam teab mis õnnena.
Järgmisel hetkel hakkab ventilaator müdisema ja õllesõber kamandatakse kangalasu tipu juurde köit hoidma. Kangalasu aga ei olegi enam lasu, vaid iga hetkega meenutab üha enam kurjalt vonklevat mauku. Ja kuidas sa sellist hoiad kinni? Kannad mudas, tilk ninaotsas, aga tulevane pall toimetab ikka nagu heaks arvab.
Kalevit jagub korraga kõikjale. Vaheldumisi Harriga on nad sides ilmateenistusega, mis, olgu ette öeldud, paneb seekord oma ennustusega rukkisse; jõuab gondli juures sehkendada, kinnitab samas punase kangalahmaka palli otsas haigutava avause ette ja selgitab, kuidas oleks hõlpsam seda omapäi visklevat mauku taltsutada. Köie otsas higistav reisiline märkab õudusega, et osad punase kanga kinnitustest on juba jõudnud lahti tulla.
„Jajah, see on saadanast!“ tähendab Kalev rõõmsalt. Mis on saatanast? Kas me kukume nüüd kogu täiega alla? Kalev on aga juba jälle gondli juurde tõtanud ning vastust ei tule... tuleb hoopis gaasipõletite möiratus. Viie-kuuemeetrine leek sööstab palli sisemusse.
Ja korraga on pall palli moodi. Harri rabab otsa oma kätte. Maas külitanud gondel liigahtab ja tõuseb otseks ning järgmiseks trügib kõik see mees gondlisse.
Kalev loeb veel peale viimased õpetussõnad: gondlist võib lahkuda ainult tema loal, maandumisel tuleb end küünte ja hammastega gondli küljes hoida ning et lend toimub üsnagi piiripealse tuulega. Viis meetrit sekundis on veel lubatud, ning ilmateenistus seda ennustaski, aga kröömikese on hetkel pealegi.
Seejärel päästetakse valla köis. Me liigume! Aegamisi, esialgu tabureti kõrgusel. Iga sörkiv peni jõuaks pallist ette. Aga kiirus hakkab pisitasa tõusma. Ja see on rabav kogemus – liikuda üle lagendiku, millel iga kuivanud kõrs ja mutimullahunnik on käeulatuses, aga liikuda ilma ühegi põrutuse ja raputuseta. See on vaimustav... seniks, kuni ees kõrguvast metsaviirust joonistuvad nähtavale üksikud puud. Kalev nõiub põletitega, pall võtab aru pähe ja nagu emme hellade kätega tõstetakse seltskond üle latvade. Džiip ja kaks meest jäävad alla mudasele heinamaale.
Turbojänes ja kutse ratsutama
Kevadsuvisesse videvikku vajuva Harjumaa edelanurk on kaunis. Metsatukkade servas kössitavad majad paistavad kõrgemalt klanitud ning hoolitsetud. Iga järgmise põllu servas toimetavad metskitsed. Pall neid paanikasse ei suuda ajada - kalpsavad vaid mõnikümmend meetrit eemale ning vaatavad huvitatult. Vast mõnekümne kilomeetri kauguselt hakkab silma meri ja Pakri saared. Gaasipõletid vaikivad, seetõttu on selgelt kuulda, kuis siin-seal külades koerad elavnevad. Vaevalt on pall ühe Muri silmist kadunud, kui satume teise koonuka vaatevälja ja hasartne klähvimine saab uue hoo. Ilmateenistuse kiuste vajub tuul üha tasasemaks, kuni tundub hoopis kaduvat. Küllap teda natuke on, sest pall ju liigub.
Kaart kinnitab, et pall peaks olema Ohtu ligiduses, kus Kalev otsustab teha näidismaandumise. Uustulnukatel on selgelt meeles Kalevi õpetussõnad küüntest ja hammastest. Gondli seinad ongi varustatud toekate aasadega, kuhu küüned sisse lüüa. Kolletav lagendik ligineb murettekitava tempoga. Kalev sekeldab põletitega ja korraga on gondel maas. Võib ausalt kinnitada, et keskmine lumeräitsakas sajab aknale märksa suurema mürtsuga. „Vaat niimoodi me maandumegi“, selgitab pallijuht. Selge, selge, aga tahaks ju edasi lennata... Mõne sekundi pärast hakkab pall tõusma. Veel mõnikümmend sekundit ja pall on uuesti viie-kuuekümne meetri kõrgusel. Arvatavasti on see kõige mõnusam kõrgus - silmapiir laiub kauguses, ja maalgi toimuv on selgelt nähtav. Kellaaeg on selline, mil Ohtu kandi hobusekasvatajad oma kabjalisi talli juhatavad. Keegi näitsik talutab oma tumekõrbi talli poole, kui Kalev hõiskab alla: „Õhtust. Tule sõitma!“ „Tulge alla. Tulge ratsutama!“, kostub vastu. Kutse sai meelde jäetud.
Põllud ja metsad vahelduvad ja ühel hetkel tuleb ka maandumisplats valida. Tundmatuks jäänud talupidamisel vedas, napi paarikümne meetri kõrgusel taipas Kalev, et kaugemalt mõnusana paistnud lagendik on ilmselt hoopis noorte maarjakaskede istandus. Järgmisel lagendikul oli jälle liiga tihedalt kadakaid, ülejärgmine paistis soisena... Seejärel viis pall paanikasse üksiku jänese. Jänes teab, et oht võib teda varitseda ka õhust. Nii peletislikult suurt „kulli“ nägi haavikuemand vist küll esimest korda ning nii kiirelt liikuvat jänest näevad aeronaudid samuti esimest korda.
Tugimeeskonna päästmine
40 minutit pärast starti maandus õhupall ühele Ohtu koristamata jäänud heinapõllule. Siin näitas Kalev tõelist klassi. Põletitega opereerides suutis ta gondli pidada maapinnast umbes põlve kõrgusel ja kaks reisijat vedasid õhulaeva kerge vaevaga päris tee äärde välja.
Seejärel pidanuks saabuma tugimeeskond, et pall ja sõitjad linna tagasi toimetada. Tugimeeskonna auto oli aga karjamaal mudas. Ja sügavalt ning vajus pisitasa üha enam sisse. Järgnevaks kolmeks tunniks sai palli maandumisplatsist dispetšerpunkt, mille keskel troonis Kalev ning juhatas abivägede liikumist. Harri hääl kostus telefonist aiva murelikumalt – ka appi tõtanud džiip jäi omakorda kinni. Mitmekümne kilomeetri kaugusel käis palavikuline kaevamine, maandumisplatsil aga valitses sügav rahu ning kestis anekdootide õhtu. Sügavas öös saabus lõpuks teade: „Väljas oleme!“ ning kolmveerand tundi hiljem saabusid džiibid ja kõrvuni mudased mehed. Ja seejärel oli juba šampanja kord...
Kas teadsite, et:
- Kangas ja töö, millega kangast pall õmmeldakse, läheb kokku maksma 800 000 krooni
- Gondel on nägus vitspunutis, mille peamine materjal on korvipaju. Punutist toestavad mitu metalltoru. Gondel maksab ligi 100 000 krooni
- Kaasaegsed gaasipõletid maksavad umbes 12 0000 krooni
- Palli külge kaunistav aplikatsioon maksis 80 000 krooni
- Gaasi kulus 40 minutilisele sõidule umbes 600 krooni eest
- Õhupallilennu läbijatele viiakse läbi üks igivana traditsioon: õhupallipiloodil on õigus ristida reisijad peale maandumist, andes neile üliku tiitli maandumiskoha järgi, nagu näiteks kirjutise autorile omistati tiitel Ohtu Õhtune Parun.
Lisainfot lähemalt veebisaidilt www.airventures.ee, kus on võimalik teha ka broneering sõiduks kuumaõhupalliga.
Kõik lendama!
|
