Relvale kabuuri valikust

Mida aasta edasi, seda rohkem soetatakse ka Eestis tulirelvi. Relva soetamisel ostetakse ka tihti relvale kabuur, kuid… kas see on just parim? Järgnevalt annab lomm.ee portaalile nõu Martin Bahovski Taktikalise Laskmise Keskusest.

Olen täheldanud mitmete relvaomanike puhul nähtust, kus relva soetamisel mõeldakse algselt soetada pigem madalamasse hinnaklassi kuuluv relv, põhjenduseks muuhulgas väited nagu "alguse asi", "olen veel kogenematu - õpin enne laskma, küll pärast jõuab korraliku ka osta" jne. Inglased on selle kohta kunagi hallil ajal öelnud, et ma pole nii rikas, et osta odavat asja. Õnneks on Eestiski hakanud relvakultuuri levitamine tegema oma tööd ning relva soetajad hakanud oma esimese relva ostmisel kaaluma kõiki ses küsimuses tähtsust omavaid seiku nagu töökindlus, relva eeldatav eluiga, koostekvaliteet, sobivus konkreetse laskuri füüsiliste eripärade ja omadustega, relvale lisavahendite saadavust jne. Sellest tulenevalt teevad tänaseks enamus relvasoetajaid lõppkokkuvõttes parima valiku, kus pööratakse põhitähelepanu ostetava relva kvaliteedile ja omadustele. Kui eelarve seda kohe ei kannata, kogutakse veidi aega raha ja oodatakse ostuga, et siis hiljem osta kohe see õige ja korralik asi.

Oleme omaltpoolt püüdnud nõuandmisega igati kaasa aidata relva soetajatele, ja seda erapooletult. Kuigi me müüme relvi, ei ole me klassikalises mõttes relvakaupmehed. Meie missioon on teine - tagada, et relva soetaja saaks aru oma tegelikest vajadustest, et ta jõuaks selgusele, mida ja milleks ta tegelikult vajab. Tihtipeale on tulnud hajutada ka nn "tunnustatud spetsialistide" poolt relva soetajatele räägitud õudusjutte kuidas näiteks ei tasu endale hankida kaliiber .45 püstolit, kuna sellega lastes on tagasilöök sedavõrd tugev, et laskuri kätes murduvad luud ja relv lendab käest minema, või et välise kaitseriivita püstol on üliohtlik, kuna see võib igal hetkel hakata ise tulistama ning et alati on mõistlik hankida endale välise kaitseriiviga relv - selle saab siis kenasti lukku panna nii, et sellest ei saa lihtsalt nö pauku välja. Selle viimase osas tekib muidugi küsimus, et milleks siis üldse osta enesekaitserelv, mida ei saa vajadusel kiiresti kasutusele võtta? Liiatigi ei otsusta iial ükski relv hakata ise ühel hetkel tulistama. Lask toimub (kvaliteetse ja töökorras relva puhul, loomulikult) vaid juhul, kui laskur vajutab füüsiliselt relva päästikule. Kui ta vajutab seda hetkel, mil ta tegelikult ei soovi lasta, ei ole probleem mitte relvas, vaid laskjas. Õigemini tema puudulikus ettevalmistuses/koolituses. Õige relv teeb päästikule vajutades alati paugu. Ta lihtsalt peab seda tegema, see ongi nii mõeldud. Kui lasta ei soovita, hoidke sõrm päästikust eemal. Tuumafüüsika? Tegelikult ju mitte...:)

Kui relva valikul on relva soetajad hakanud positiivses suunas arenema, siis seda ei saa veel hetkel kahjuks öelda relva kandmiseks vajaliku varustuse soetamise kohta. Eelkõige on jutt kabuurist. Paraku on levinud veel arusaam, et OK, ostsin korralikku raha maksnud relva - ülejäänu on nüüd säästmise koht. Ning ostetakse paarisajakroonine kodukootud nailonkabuur. Mitte et mul nailonkabuuride vastu midagi oleks, kuid kabuuri soetamine, milles me saame olla kindlad, et sellesse asetatud relv ka oma kohal püsib (s.h ründe- või kriisiolukordades, mis on oma iseloomult väga füüsilised ning dünaamilised) ei ole kindlasti säästmise koht. Oma kogemuste põhjal võin väita, et ülemaailmselt on tõsiseltvõetavate spetsialistide hulgas välja kujunenud kindlad kriteeriumid, millele korralik kabuur peab vastama.

Eesmärgiks on, et kabuur:

Fikseerib kindlalt temasse asetatud relva ning tagab seal relva püsimise igasugustes tingimustes
Võimaldab relva kandjal relv kabuurist kiiresti ja ohutult kätte saada
Võimaldab relva kandjal relv ühe käega kabuuri ohutult tagasi asetada
On relva kandmisel mugav ning varjab relva olemasolu, kaitstes relva ühtlasi kahjulike välis- või ilmastikutingimuste eest

Nõuded kabuurile, mis täidavad ülalnimetatud eesmärgid:

Kabuur peab maksimaalselt säilitama oma esialgse kuju ka peale seda, kui relv on sellest välja võetud, s.t kabuur peab olema valmistatud jäigast materjalist - olgu selleks siis nahk, plastik või nailon.
Kui kabuuril on täiendav kinnitusrihm, peab see jooksma üle püstoli kelgu tagaosa, mitte nagu enamikel kodukootud või "pudukaubaks" valmistatud kabuuridel, kus rihm jookseb üle käepideme ülaosa vahetult kelgu all.
Kinnitusrihm ei tohiks olla ainsaks relva kabuuris hoidvaks fikseerimismehhanismiks, s.t kabuuril endal peab olema täiendav relva fikseerimisvahend, nt reguleeritav survemuhv, kabuuri sisseehitatud metallist lehtvedru vms. Viimane hoiab relva kabuuris ka siis, kui kinnitusrihm peaks juhuslikult mingil põhjusel lahti tulema.
Kinnitusrihm ise peab olema jäik, ei tohi painduda-keerduda ning olema varustatud väga kvaliteetse trukiga, mille avamine ei tohi nõuda liigset jõudu ega peenmotoorilisi liigutusi. Samas ei tohi trukk fikseeruda liig nõrgalt. Kui kinnitusrihm on elastne, võib ta mingi hetk lihtsalt oma kohalt püstoli küljes ära libiseda. Kui trukk fikseerub liiga kõvasti, võib selle stressiolukorras avamine muutuda sisuliselt võimatuks - mis kasu on aga relvast, mis on jäigalt kabuuris kinni, selle asemel et teid ründe tõrjel abistada? Samas kui trukk on liialt nõrk, võib ta avaneda ka "mõttejõul" ja seda tavaliselt kõige ebasobivamal ajal ning kohas - näiteks kui küünitate kaupluses mõnel alumisel riiulil oleva toote järgi ja teie relv kolinal keset vahekäigu põrandat kukub...

Lähtuvalt sellest, et täiendav kinnitusrihm on korralikul kabuuril tõepoolest vaid täiendavaks lisaks, teevad kabuuri juures põhitöö ära selle sisse ehitatud fikseerimismehhanismid. Täiendava rihma olemasolu relva varjatud kandmisel ei ole kohustuslik (v.a nn kaenlaaluse kabuuri puhul, kus ma seda rihma siiski soovitan). Täiendav rihm on soovitav ka teenistusvormis ametnikele, kes kannavad relva avatult vöökabuuris. Rihma olemasolu annab ametnikule ühe täiendava eelise oma relva kaitsel, kui keegi üritaks seda jõuga kabuurist kätte saada.

Eeltoodut lugedes võib jääda mulje, et kõigile nõuetele vastav kabuur maksab kindlasti teise relva hinna. Tegelikkus on, et korraliku plastkabuuri hind relva vööl väljas- või seespool kandmiseks, jääb vahemikku 800 - 1500 krooni. Nahast kvaliteetkabuuri puhul peaks arvestama hinnaklassiga 1500 - 2500 krooni. Nahkkabuuride puhul soovitan pöörata tähelepanu järgnevale. Naha parkimisel kasutatakse tihtipeale soolasid, mis kabuuri valmimise järel jäävad materjali sisse. Kui nüüd kabuur peaks niiskust saama, kas siis ilmastikutingimuste või relva kandja higistamise tagajärjel, on neil komme hakata ladestunud soolasid eraldama ning loomulikult jõuab see kõik tiheda kompressina kabuuris oleva relvani. Oma hea kolleegi praktikast tean juhust, kus väga korralik ja mitte sugugi odav Sig P220 püstol tuli pärast "hea hinnaga" kabuuris kandmist saata tagasi tehasesse, kus relva punaseks tõmbunud ja raami külge kinni roostetanud kelk jälle endise välimuse sai ning liikuma hakkas. See taastamistöö ei olnud kuigi odav, pigem oleks sääst tähendanud kohe korraliku kabuuri soetamist.

Samuti tahan veel juhtida tähelepanu plastkabuuridele, mis väliselt küll plastist, kuid seespidiselt vooderdatud nahaga. Nõudke tootjalt või müüjalt kinnitust, et vooderduseks kasutatud nahk ja liim ei sisalda niiskuse toimel korrosiooni tekitavaid aineid.

Korralik kabuur ei ole lõppkokkuvõttes kallis - ta hoiab teie relva seal, kuhu te ta panite, ning kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Ning tähtsaim - kui te oma relva vajate, saate ta sealt alati kiiresti kätte. Seda muidugi eeldusel, et olete seda õppinud ja harjutanud - kui on soetatud vahendid, tuleb neid ka kasutama õppida, sest neid oskusi ei anta meile kellegile sündides kaasa.

Vaata ka: tacticalshooting.ee