Kirjad Aadeni lahelt, I

Portaal lomm.ee alustab Mereväe reisikirjade vahendamist Aadeni lahelt – kaasaegsete piraatide hirmualalt, kuhu suundus oma esimesele missioonile Eesti Mereväe piraaditõrjeüksus, kes töötab koos sakslastega fregatil Hamburg. Järgnevalt toomegi Teieni nende esimese 6 nädala töödest ja tegemistest ülevaate.

Taevas on äikesepilved, lennuk hakkab laskuma Kreeta kohale. Nagu arvata võis, on mehed ülimalt positiivselt meelestatud. Maandusime Chania lennuväljale, peagi avanes uks. Väljas oli mõnusalt soe, ca 20 kraadi. Ümberringi vaatasid vastu mäed ja palmid, mis saatsi meid teekonnal bussiga sadamasse sõites.

Meie ajutine kodu fregatt Hamburg paistis vilksamisi kõrgelt mäe otsast alla vaadates. Jätkasime sõitu mööda käänulist teed alla mere äärde. Meid saatis politseieskort. Seal ta seisis, täies hiilguses, meeskond lennutekil ootamas. Vastu võeti rõõmuhõisetega, aidati peale laadida meie tööks vajalik erivarustus ja relvad. Tutvus laevaga võis alata.

Alus on 143 meetrit pikk ja ehitatud 2004 aastal. Elamistingimused on rõõmustamapanevalt head, arvestades et siia peab mahtuma 255 meeskonna liiget. Kuidas selline keskkond küll toimida saab? Alguses oli kõik üle mõistuse keeruline, kuid peagi muutus antud arvamus täielikult vastupidiseks. Kõik on väga täpselt reguleeritud, kus keegi sööb, magab ja vaba aega veedab.

Liikudes mööda fregati koridore, kus mängib pidevalt muusika või koguni jalgpalliülekanded, on iga nurga peal mõni laevameeskonna liige. Kõik tutvustavad ennast ja tunnevad muret, kas on probleeme, mida nad saaksid isiklikult lahendada. Vastuvõtt on olnud positiivsem kui arvata võis.

Kui laev on sadamas, tunneb meeskond end vabalt. Kanda võib tsiviilriideid, lubatud on külastada kohaliku linna. Õigemini seda suisa eeldatakse. Kuidagi on vaja murda välja nädalaid kestvast rutiinist. Nii mõnigi julgem meremees kannab saksa rahvusriideid, näiteks Baierimaa pükse. Oleks teadnud oleks võtnud kaasa mulgi kuue ja murumütsi.

Ühel vihmasel hommikul päästeti otsad lahti. Teekond Suessi kanali poole võis alata. Panime esimest korda selga oma varustuse, laadisime pardarelvastuse ja mehitasime

vaatluspostid. Sakslased olid imestunud, meie varustus on tõesti tipptasemel ja mehed korralikult välja õppinud. Kreeta pilvised mäetipud paistsid veel kaugele, kuid muutusid iga tunniga aina väiksemaks . Meie sõidusuunast kerkisid nähtavale nafta puurplatvormid. Antud platvorme on eriti huvitav jälgida öösel, kui nende otsas lõõmab paarikümnemeetrine leek, põletamaks puurimisprotsessist ülejäävaid gaase. See kuma paistab kaugele, valgustades taevast pilvedeni välja. On tunda, et läheneme rikkale

Araabiale.

Jäime öösel hiiglaslikule ankruplatsile. Laevas avati pizzabaar. See õhtu oli midagi ootamatut. Kõik koridorid ja ruumid olid täidetud hõrgu lõhnaga. Me nautisime küpsetist, oodates 36 laevaga järjekorda kanalisse sisenemiseks. Need laevad on siin ühed meie tulevased kaitseobjektid.

Antud öösel vastutasime saksa fregati turvalisuse eest. Mehitasime relvad ja jälgisime kahtlaseid radarikontakte. Tagasime turvalise une oma sakslastest kaasvõitlejatele. Kella kolme aeg viis loots meid kanalisse ja hommikupoolikul ristiti vastavalt meretavadele ka meeskonnaliikmed ära. Eestlased olid seal lahingvarustuses, olime just lõpetanud tööpostidel. Külla tuli šeik oma abilisega . Nad lugesid ette manifesti, kinkisid skarabeusi ja andsid juua, jahutamaks põrguliku palavust.

19. novembri hommikuse seisuga seilasime juba Punasel merel. Seljataha jäi värskelt läbitud Suessi kanal. See oli nagu üks suur silmapiirini ulatuv laevade kolonn keset kõrbe, kitsas kraav, kallastel vaheldumisi kirevate asulatega. Turuplatsidel käis äri, lapsed jooksid laevadega kaasa.

Maismaa kadus iga tunniga üha kaugemale silmapiiri taha. Läbida oli vaja sadu meremiile. Vasakule horisondi taha jäi Saudi Araabia, paremale Egiptus. Hoolimata sellest, et meid ümbritsevad ainult sõbralikud riigid, on paljud tsiviilalused juba siin kasutusele võtnud enesekaitse turvameetmed. Madalamad parda osad on ümbritsetud lõiketraadi, elektritara või tugevate veekahuritega.

Võrreldes meie tulevase operatsioonialaga on ohuaste Punasel merel madal. See annab meie meeskonnale ideaalse võimaluse läbi mängida erinevaid olukordi. Harjutame kiirpaadi rünnakute tõrjet, pardumismeeskonna toetamist pardarelvastusest, õpime saksakeelseid käsklusi ja drillime relvade käsitlemist. Laeva komandör on meie oskustest pehmelt öeldes üllatunud. Loodetavasti saame neid peagi hakata reaalselt kasutama.

Aadeni lahe kitsust läbides olime jõudnud operatsioonialale. Õppehäireid enam ei korraldata. Töötame kolme vahetusega vahiteenistuses, olles esimestena valmis vastu võtma ootamatuid ohte, nii öösel kui päeval.

Esmaspäeva hommikul hakkas paistma maismaa, läheneme endisele prantsuse koloniaalalale nimega Djibouti. Sildusime edukalt Jaapani sõjalevade läheduses, võttes kõrvalpoordi äsja missiooni lõpetanud Saksamaa mereväe aluse FGS Kölni. Lennutekil peeti pidulik tseremoonia. Mõlemad helikopterid lükati angaaridesse varju. Meeskond rivistus üles, kõnepulti mehitasid aegamisi missiooni ATALANTA eest vastutavad isikud, termomeeter näitas 42,5 kraadi. Laevakaitsemeeskonda tervitati eraldi kõnega, mis oli inglise keeles. Rõhutati meie koostöö vajalikust ja sooviti igati professionaalset pardal viibimist. Multirahvuslik meeskond saksa sõjalaeval on esmakordne mõlemale riigile. Kahtlemata on tegu ajaloolise momendiga Eesti Mereväes. Tseremoonia lõpetuseks eemaldati kahe sõjalaeva vahelt trapp, FGS Köln päästis otsad lahti. Sadam pandi kajama saksa šlaagritest, aluse tuletõrjevoolikute abil peeti rõõmuhõisete saatel maha muljetavaldav veesõda. FGS Köln kadus silmapiiri taha hirmutavalt kiiresti. Pole ime miks - mehed sõidavad ju koju! Seda tähtsat sündmust tuli tunnistama ka Saksa televisioon. Meilgi ajakirjanike vastu midagi polnud - tutvustasime oma varustust ja vastasime küsimustelaviinile nii, kuidas jõudsime. Ootamatult oli silmapiiri taha kadunud FGS Kölni üks kahest lahingkopterist meile ligi hiilinud, esitades laeva meeskonnale korraliku vigurlennushow.

Järgmisel päeval, 25 novembril, tegime fregatt Hamburgi mereklaariks. Kurss võeti International Recommended Traffic Corridori suunas. Juba poolel teel hakkasid hiiglaslikud kaubalaevad trügima meie väikese fregati külje alla - küllap leiavad siit turvatunnet…

Neljas advendinädal algas kiire peatusega Djiboutis. Kütust oli vaja tankida, toit tuli laevale laadida. Meeskond moodustas kai peal külmruumini 110 m rivi. Käest kätte anti 50 tonni toiduaineid, mis on suur täiendus võrreldes eelmise korra 22 tonniga. Varustus pardal, kaasa  arvatud kaunistused jõulumeeleolu loomiseks, suundusime tagasi operatsioonialale.

Eelnev periood, 21 päeva merel, oli  tööd täis. Tegu oli operatsioonil viibimise rekordiga kogu Saksa mereväele. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. Intsidente juhtus  nii idas kui läänes, kuid mitte meie vastutusalas. Komandör ütles lihtsalt: "oleme ainuüksi kohalolekuga korra kehtestanud." Peagi vahetasime vastutusala, ja ennäe! – olukord muutus tundidega. Tänaseks oleme tegelenud umbkaudu paari tosina kontaktiga, toimetanud kohale Maailma Toiduprogrammi abisaadetise ja võtnud ette 400 meremiilise teekonna päästmaks vangis olevalt kaubalaevalt  raskelt haiget meeskonnaliiget. Kõige magusama saagina tabasime kamba Somaalia piraate otse teolt. Kirjutan lähemalt kolmest olukorrast.

Võimalike piraatide avastamine ja läbiotsimine

Kes tegi trenni, mõni oli söömas kui järsku anti anti fregatil reaalne häire. Liikusime positsioonidele oodates edaspidiseid korraldusi. Helikopteri tavapärane patrull avastas võimalikud piraadid kuue meremiili kaugusel. Välistekil liitusid meiega sõjaväepolitsei, araabia - ning somaalia keele tõlk koos pardumismeeskonnaga. Valge "skiff” muutus iga minutiga nähtavamaks. See oli siinsetele vetele omapärane kalapaat, pardal kolmteist inimest. Nagu mainitud, olid nad kahtlustäratavad. Kahtluseks see jäigi, piraatluse tunnusmärke laeva läbi otsimisel ei leitud.

Eesti laevakaitsemeeskonna esimene operatsioon

Kolmanda detsembri öösel tegime eriti varajase hommikusöögi. Esimene Eesti

laevakaitsemeeskond suundus operatsioonile. Helikopter peakohal turvamas, liikusime kiirpaadiga üleni roostepruuni tsiviilaluse suunas. Meie poolt valvatav alus oli 13 meeskonnaliikmega Maailma Toiduprogrammi humanitaarabi vedav laev. Kapten Somaaliast, esimene tüürimees Indiast ja meeskonna liikmed kokku kuuest erinevast riigist. Pardal 2020 tonni toitu ja rohkelt ravimeid. Meie ülesandeks sai viia abisaadetis 38 tunni jooksul 267,5 meremiili kaugusele Boosaasose. Mõlemat sadamat, kaasa arvatud vahepealset Aafrika rannikut mida mööda sõidame, valitsevad sõjakad klannid. Antud alust oli varem rünnatud viiel korral. Kahel korral oli alus jäänud pantvangi. Hirmu piraatide ees ja rõõmu meie kohaloleku üle oli tunda. Meie suhtes oldi väga sõbralikult meelestatud. Välistekk, kus viibisime, pesti koheselt seebiga puhtaks, kuid hoolimata sellest olid meie riided peale paari tundi määrdunud. Laeval puudus täielikult kord mis sundis meid tähistaeva all magama, priimusel toitu valmistama ja isiklikku välikäimlat kaasas kandma. Emalaevale tagasi jõudes ootas meid esimese asjana ees suur desinfitseerimine. Saime puhata hommikuni kui pidime taas kord astuma vahiteenistusse.

Piraatide tabamine otse teolt

Osad meist olid vahiteenistuses, kui kaugelt hakkas paistma pikk ja ebakorrapärane tulede rivi. Arvasime tegu olevat rannikuga, kuid vahimeistrilt infot pärides selgus, et Hiina merevägi veab ohtlikust alast läbi rohkem kui kahekümnest laevast koosnevat kolonni. Kolonnile järgnes üksik konteineralus mis seilas merd turvanõudeid arvestamata. Peagi kostus sillas paaniline hädaabi kõne, käivitusid fregati gaasitrubiinid ja nobedalt kiirendasime 30 sõlmeni. Ette hakati valmistama helikopterit. Sündmuskohale jõudes ootas ees kustunud tuledega laev, raadiokutsungile ei vastanud ükski hing. Toimus midagi kahtlast, kuigi piraatide kiirpaate ei olnud läheduses näha. Eskortisime laeva  kolonni tagasi ja hakkasime tegelema piraatide otsimisega. Laeva termokaamerad tuvastasid üheksa meremiili kaugusel surnud kogu. Kurss võeti kahtlasele alusele ja peagi olid nad meil nägemisulatuses. Meid märgates algas kassi ja hiire mäng. Kümne meetrine kiirpaat põgenes 142 meetrise fregati eest. Keset Aadeni lahte toimus tõeline ralli mille võitjateks jäime loomulikult meie. Helikopterid sundisid "skiffi" peatuma. Algas paaniline relvade ja varustuse vette uputamine piraatide poolt, mis meid sugugi ei heidutanud. Olime tabanud esimesed piraadid otse kuritöölt. Operatsioon oli lõppenud. Reegleid eirava laeva kapten sai korraliku õppetunni, kolonnis olevad laevad said hirmutava vaatemängu osalisteks, meie kogemuse võrra rikkamaks.

Veidi loodusest. Pole just igapäevane nähtus kus kurikaelu aetakse taga delfiiniparvede hüpete saatel. Vahel kiikavad läbi lainete vaalad või loivavad mööda merikilpkonnad.

Eesti laevakaitse meeskond soovib kõikidele kodustele, sõpradele ja lugejatele valgeid jõule ja rahuliku uut aastat!