Püstol Glock

Meesteportaal lomm.ee alustab ka relvade tutvustamist. Enamikeel juhtudel on meile abiks Martin Bahovski Taktikalise Laskmise Keskusest. Järgnevalt jagab ta oma kogemusi Glock püstolist ja selle kasutamiskindlusest.

„Olen kasutanud Glocki püstoleid nii teenistuseks kui enesekaitseks alates 1994. aastast,  Alates 1998, kui hakkasime Eestis tasapisi IPSCd (taktikalist laskmist) harrastama, oli minu loomulikuks valikuks sellel laskespordi alal Glock.  Avaldan käesolevaga vaid oma isiklikke seisukohti, mida olen ise aktiivse relvaharrastaja ja peagi täituva 20 teenistusaasta jooksul näinud-kogenud.

Mulle meeldib see kindlustunne, mis Glockiga kaasas käib – olgu see siis igapäevakandmisel, koolitusel või võistlusel. Kuna meie ala on kord selline, et seda ei harrastata üksiklaskude kaupa hea valgustusega puhastes ja kuivades ruumides, on püstoli töökindlusel (st tundlikkusel, õigemini selle puudumisel mistahes välismõjude suhtes) äärmiselt tähtis roll. Taktikaline laskmine ja selle treenimiseks omal ajal USAs algatatud IPSC laskmine toimub pea alati välitingimustes, paistku siis päike või sadagu pussnuge. Olen näinud piisavalt ja jään ka tulevikus nägema mistahes IPSC võistlustel osalejaid, kes selle asemel, et jälgida teiste osalejate sooritusi või lihtsalt nendega suhelda ja muljeid vahetada oodates samal ajal oma soorituskorda, peavad peale iga harjutuse läbimist võtma lahti kõik kasutusel olnud padrunisalved, et neid siis harja abil liivast puhastada või siirduma ohutusalasse, et oma püstol puhastamiseks ja õlitamiseks lahti võtta.

Loomulikult ei taha ma väita, et peale Glocki kasutajate teisi rahulolevaid IPSC laskjaid ei olegi. Loomulikult on. Küsimus on lihtsalt selles, kui palju keegi soovib oma aega ja raha sellesse eluvaldkonda paigutada. Liiatigi ei sobi hinnalised võistlusrelvad parimagi tahtmise juures igapäevaseks kandmiseks, kaitseliitlastele-kaitseväelastele õppustele ja teenistusse, politseinikule „vaikseks paarimeheks“ tänavale, eraisikule enesekaitseks kõige mustema stsenaariumi täitumisel...

Mulle on eriliselt meelde jäänud üks IPSC harrastaja, kellel ei ole kunagi olnud probleemi raha paigutamisega oma harrastusse. Tal on olnud mitmeid hinnalisi püstoleid, kuid mõne aja eest kohtasin teda tiirus Glockiga harjutamas. Ta ütles mulle (kuna vestlus oli venekeelne, üritan anda oma parimat selle tõlkimisel): „Tead mis... Jube meeldiv tunne on. Mul ei ole kunagi olnud sellist olukorda, kus oleksin tulnud treeningule või võistlustele ja ei oleks kunagi pidanud natukenegi muretsema või mõtisklema selle üle, kas mu relv nüüd toimib 100% või peab teda veel natukene nokitsema. Aga vot, esimest korda – võtsin Glocki, ja edasi on vaid puhas nauding. Mitte millegile ei pea mõtlema. Lihtsalt võta ja lase, ja ei mingit muret. Väga meeldiv“.

Ta ei ole olnud esimene inimene, keda olen näinud sellises meeleolus. Glock on minu jaoks töökindluse etalon. Ja töökindlus on see, mis annab meelerahu. Kindlus vahendis annab aja keskenduda olulisele, olgu see siis IPSC laskeharjutuseks valmistumine või relva kandes situatsioonide taktikaline hindamine ja toimuva analüüs.

Mis annab Glockile siis sellise töökindluse, eelise valdava enamiku teiste relvade ees? Esiteks on see kindlasti püstoli konstruktsiooniline lihtsus. 80ndate lõpul kui Glock hakkas maailmas suurt tuntust saavutama,  naljatasid paljud spetsialistid Glocki looja, Hr Gaston Glock päritolu üle öeldes, et ilmselt on tegemist maavälise olendiga. Kui Glock tegi oma püstolist 70date lõpul - 80date alul esimesed visandid-joonised, ei tulnud ükski tolleaegne insener selliste lahenduste peale, mida kasutas Gaston. Isegi veel 90ndatel aasisid paljud maailma tutnud relvatootjad-konstruktorid Glocki plastiku üle, tehes seda maha ning mõned sõnakamad lubasid, et nende toodangus ei saa analoogseid materjalikasutusi kunagi olema. Vaadates täna relvaturul ringi, ei leia me enam ilmselt ühtegi tõsiseltvõetavat relvatootjat, kes ei oleks kasvõi osaliselt läinud teed, mida läks Glock aastakümneid enne neid.

See toob meid teise Glocki töökindluse tagava omaduse juurde - materjalide kvaliteet. Plastik, mis on kasutusel Glocki püstolites, on tugevam kui teras, kaaludes samas identse kogusega terasega võrreldes vaid tühise osa. Kuna plastikut seostatakse vähese kuumakindlusega, on mõned spetsialistid seadnud kahtluse alla püstoli vastupidavuse soojemas kliimas. Kas näiteks suvel päikese kätte autosse  jäetud püstoli plastosad hakkavad sulama kui temperatuur autos tõuseb 50 – 70 kraadini Celsiuse järgi? USAs on hulk praktikuid, kes on varmad sellistele küsimustele vastama. Tulemuseks saadi, et plastosad hakkavad muutuma pehmemaks alates 230 kraadi Celsiuse juures. Seega, kui olete ahjus oma Glocki selle temperatuuri juures küpsetanud, peate teatud nätskusega arvestama. Kui aga mingil põhjusel peaks meil välitingimustes selline temperatuur olema, kahtlen sügavalt inimese võimes sellistes tingimustes ilma erilise kaitseriietuseta ellu jääda, adekvaatsest tegutsemisest rääkimata. Planeedil Maa valitsevates tavatingimustes ei juhtu aga Glock plastosadega mitte vähimatki.

Glocki peamised metallosad nagu relvaraud ja kelk, on kaetud spetsiaalse Tenifer-kaitsekihiga, mis tungib metalli sisse ning jätab sellele püsiva kaitsekihi. Kui kasutate Glocki aktiivselt, panete aja jooksul kindlasti tähele mõningaid välispinna viimistluse kulumise jälgi – mõned kohad püstoli kelgul muutuvad toonilt heledamaks. See aga ei vähenda mingil määral püstoli korrosioonikindlust – Tenifer pinnatöötlus täidab endiselt oma ülesandeid väga hästi. Ma ei ole kunagi oma elus näinud roostes või  kasvõi veidikenegi punaka varjundiga Glocki. Hiljuti sain näha mõningaid detaile Norra armee poolt korraldatud testidest, mida nad tegid 80ndate lõpul, kui valisid endale uut teenistuspüstolit. Üheks testiks paljudest oli konkurentsis osalevate püstolite paigutamine vett vabalt läbi laskvatesse kastidesse ning nende jätmine mitmeteks tundideks soolasesse ookeanivette. Testi lõppedes ei olnud olulistel detailidel (st kelk, relvaraud, raam) roostekahjustusi vaid Glockil. Glocki teised metallosad, millel ei olnud Tenifer-kihti nagu taandurvedru, päästikuhoob, connector, päästikuvedru, olid ilmsete roostekahjustustega, kuid ükski neist kahjustustest ei takistanud hiljem sama püstoliga laskmist. Usun, et Teil ei tule kunagi oma püstoliga soolases merevees ujuda. Samas, kui olete valinud Glocki, ei pea te selle pärast muretsema. Tavaoludes asetleidvad välismõjud nagu vihm, lumi, higistamine jne ei mõjuta teie Glocki aga vähimalgi määral.

Omapärane on ka Glocki relvaraua valmistusmeetod. Kui tavapäraselt lõigatakse relvarauda vintsooned traditsiooniliste vindilõikajate abil, siis Glockil tehakse see erilise matriitsiga, mis vasardatakse aeglaselt läbi relvaraua. Tulemuseks on nn polügonaalne lõige - vintsoonte asemel võime relvarauas näha parempoolse sammuga juhtsiine, millel puuduvad teravad ääred nagu näiteks tavapärastel relvaraua vintsoontel. Tänu sellele on ka relvaraua materjali tihedus sisuliselt sama mistahes selle osas, tõstes nii materjali vastupidavust. Polügonaalne lõige tagab kuuli tihedama kontakti relvaraua õõnega, mis annab sama laskemoona kasutades kuulile suurema algkiiruse võrreldes tavapärase vintrauaga, mis omakorda tõstab väljalastava kuuli ballistilist efektiivsust.

Glocki töökindluse ja pikaealisuse tagavad ka tema eri detailide omavaheline sobitatus. Püstoli puhul on üheks oluliseks kontaktpinnaks kelgu ja raami omavaheline ala. Kelk ei tohi püstoli peal liigselt külgsuunas loksuda, vastasel juhul ei saa enam rääkida püstoli täpsusest. Mul oli endal ajal, mil olin Paikuse Politseikoolis ajuti ametis laskeinstruktorina, kasutada üks 'mitteglock' 9x19 püstol. Püstolist oli selle eelmise omaniku sõnade järgi lastud ca 10000 lasku. Distantsini kuni 15 meetrit ei olnud nn Sportmärklehe musta ringi tabamine mingi probleem. Distantsil 25 meetrit oli lugu aga juba sootuks teine. Ma pole kunagi olnud täpsuslaskmise meistersportlane, seega võis viga olla ilmselt minus. Küll aga oli ja on,  täpsuslaskmise meistersportlane minu toonane hea kolleeg ja sõber Paikuse koolist, legendaarne laskeõpetaja Andres Kutser. Kui ka tema tulemused 25 meetrilt kattusid enamjaolt minu omadega, st 5st lasust oli mustas ringis vaid 1 ja ülejäänud 4 mööda valget märgi ala laiali, oli selge, et püstoliga on midagi lahti. Põhjus selgus mulle alles mõne aasta pärast, kui osalesin Politsei Maailmamängudel Eesti politsei koondises practical-laskmises ning sain jutule ühe põhjamaade politsei eriüksusest pärineva kaasvõistlejaga. Need vennad treenivad teadaolevalt väga tõsiselt ja palju, ning nende sama marki püstolid olid ilmutanud täpselt samu tunnuseid nagu olin kogenud Paikusel. Selgus ka põhjus. Kui teha püstol täisterasest, on see suhteliselt kallis, teiseks tõstab see relva kaalu.  Lüüa läbi teenistusrelvade turul, tuleb täita konkurssidel esitatavaid nõudeid. Teenistusrelvadele üheks esitatavaks nõudeks on tavaliselt nende võimalikult väike mass, vähetähtis ei ole ka hind. Relva kandvad ametnikud eelistavad kergekaalulisi käsirelvi, kuna muud varustust on piisavalt ja liigseid kilosid ei vea keegi neist hea meelega kaasa.  Seega tehakse vaid püstoli ülaosa, st kelk ja relvaraud, terasest. Raamis üritatakse saada läbi kergemate materjalide, st metallsulamitega. Lõpptulemuseks on asjaolu, kus kõvem metall hõõrdub tavapärase kasutamise käigus vastu pehmemat metalli. Tolerantsid kelgu ja raami siinide vahel aja jooksul suurenevad, relv kulub sõna otseses mõttes. Ja kuigi relvaraud ja kelk võivad olla veel kaua täiesti töökorras, kaob „loksu“ tõttu püstoli täpsus. Pean tunnistama, et kuigi ka siinnimetatud püstoli tootja on tänaseks läinud plastiku teed, ei ole ta selles piisavalt minu hinnangul hästi õnnestunud. Alles hiljuti nägin ühel võistlusel hea kolleegi käes püstolit millest lastud alla 10000 lasu, aga kelk loksus raamil küll kaugelt üleliia vs tootjatehase poolt väljakuulutatud kvaliteedikinnitustele.

Glocki plastraamist ma juba kirjutasin. Raam ei ole siiski 100% plastik, vaid selles on väga tugevast terasest struktuur, mis ühtlasi moodustab ka püstolikelgu juhtsiinid. Relva tavapärase kasutamise käigus kelgu ja raami siinide vahel kulumist sisuliselt ei toimu kuna materjalid on sama kõvadusega. Olen seda kulumatust kogenud oma eelmise Glock 17 püstoliga mis nüüd, ca veerand miljonit lasku hiljem, meie tiirus oma toimetamisi igapäevaselt rendirelvana edasi toimetab...

Täna kasutan ma Glock 17 Generatsioon 4 püstolit, seda nii IPSC Production divisjonis võistlemiseks kui ka relva kandmiseks kui seda vajalikuks pean. Minu arvates on selline kombinatsioon mitte ainult majanduslikult vaid ka taktikaliselt mõistlik. Ma kannan ja treenin sama relvaga. Selle käsitlemise üksikasjad on kulunud intuitiivsele tasemele – iga kord kui ma ta kätte võtan, tean täpselt milliseid liigutusi ja toiminguid on vaja temaga teha. Kogu aeg sama päästik, sama käepide, samad sihikud, sama tunnetus.

Gen 4 valisin eelkõige seetõttu, et tema käepideme suurus on reguleeritav. Mulle meeldib võrreldes Gen 3 ja 3,5 enam ka tema salveriivi nupp mis meenutab veidi varasemaid Pro-mudelitele paigaldatuid. Täiendavaks plussiks, mis minu puhul küll kasutamist ei leia (kuna olen paremakäeline), on võimalus kohandada salveriivi nupp vasakukäeliste kasutajate jaoks.

Peamiseks Gen 4 eeliseks pean siiski selle püstoli võimet kohanduda väga erineva suurusega kätele ja et seda on võimalik teha vältides relva käepideme külgsuunalist paksenemist, mis reeglina muudab relva kasutamismugavust olulisel määral.  Üksikasjalikuma Gen 4 tutvustamise jätan oma järgmise artikli teemaks.

Kui olete endale valimas käsirelva, tulge ja vaadake Glocki. See on minu hinnangul absurdseima hinna ja kvaliteedi suhtega käsirelv ses mõttes, et suhteliselt tagasihoidliku summa eest saate kvaliteeti enam kui oma aktiivse laskuriaja jooksul enamik meist on võimeline ära kulutama... Liiatigi nagu ütles üks minu hea sõber – ühes korralikus peres peaks ikka olema vähemalt üks Glock. Glock aitab teil leida vastuseid küsimustele, mida eriti esimese relva soetamisega seoses on inimesel kuhjaga, rääkimata sellest kui on veel täiendavalt plaan hakata tegelema IPSC laskmisega. Uue harrastuse alguses on teil piisavalt uut infot ja asjaolusid millele peate pöörama oma põhitähelepanu – laskeharjutuste läbimise taktika paikapanek, selle elluviimine, kogenumate laskuritega suhtlemine, nende soorituse jälgimine ja neilt õppimine jne, jne. Selleks kõigeks peab teile jääma aega ja keskendumisrahu ilma, et kusagil kuklas peaks tiksuma kasvõi pisikenegi mõte sellest, kas te relv ikka toimib 100% või mitte. Siin võin teile julgelt kinitada – Glock annab teile selle aja ja meelerahu. Ta tegi seda minuga, ja ma ei näe põhjust, miks ei peaks ta seda tegema Teiega.“