KATKENUD MISSIOON, I osa
Isiklike ja kaaslaste mälestuste põhjal kirja pannud Aivo Andresson
Pühendatud ESTPLA-1 ja ESTPLA-2 meestele, kes hukkusid Kurkses
ALGUS
Algas kõik aastal 1995, kui olin jõudnud elus risteele – mida edasi teha? Perekondlikud suhted olid just sassi läinud, töökohal otsese juhiga ei klappinud kuidagi ning elu tundus ühtlane ja hall.
Siis ilmus ühel päeval välja ammu unustatud tuttav, kes oli kuulnud just ESTPLA-1st (EstPla= Estonian Platoon= Eesti rühm), Eesti Kaitseväe esimesest välismissioonist, kes teenis hetkel Horvaatias. Missioon toimus ÜRO egiidi all ning selle eesmärgiks oli välistada relvade, vägede ja laskemoona toimetamist üle piiri kahe vaenupoole vahel ja jälgida kahel pool piiri toimuvaid vägede liikumisi. Rahvasuus kutsuti missioonil olevaid sõjaväelasi „sinikiivriteks” (ÜRO helesinise embleemi järgi olid ka sõjaväelaste kiivrid ning baretid sama värvi). Hetkel toimus komplekteerimine estpla-2 jaoks, see suutis ka minus huvi äratada. Nii läksime ühel ilusal sügispäeval Tallinnasse, tollel ajal Weizenbergi tänaval asunud Rahuvalve Üksikkompaniise. Avaldasime soovi, tegime füüsilised testid tolleaegses Riigikaitse Akadeemias ning sealsetes männikutes; lisaks väike inglise keele test, psühholoogiline test ning ühel päeval kutsuti mind Tallinnasse tagasi. Ja muidugi, nagu ikka – tuttav ei osutunud valituks.... peale seda pole ma temaga enam kokku juhtunud.
Meie kõigiga sõlmiti tegevteenistusleping, anti kätte varustus ning ka viimaseks õhtuks linnaluba. Hommikul asusime teele Taani, kus toimus väljaõpe.
VÄLJAÕPE
Minu jaoks oli Taani Kuningriik kui tükike mängumaailmast – kutsusin endamisi Taanit Legolandiks: väikesed ilusad majad, puhtad teed, kilomeetrite kaupa minimõõdus asfaltteid ning imepisikesed ringteed, kus ei mahu ilmselt tavalise autogagi ümber pöörama.
Kasarmud olid väga korralikud, mitte nagu Eestis 1995. aastal. Samuti olid nn sõdurikodud, kus oli võimalik mängida tasuta piljardit, osta erinevat varustust ning suupisteid, vaadata telekat, mängida arvumänge jms, mis oli tol hetkel Eesti sõjaväe jaoks ulme. Toit oli suurepärane, lisaks maksti iga nädala lõpus taskuraha, väljaõpe konti ei murdnud – mida sa hing veel ihkad?
Väljaõpe kestis kokku 2 kuud ning see oli päris huvitav aeg, kuna oli väga palju uut ja põnevat. Palju sai proovitud Taani armee relvastust, millega harjumine käis kiiresti ning jooksvalt määrati kindlaks ka relvastuse jaotus vastavalt meie rühma koosseisule. Mulle jagati siis „väikseim” asi - granaadiheitja Carl Gustaf ehk hellitavalt Kusti. Tegu on ülitäpse relvaga, mida sai ka laskeväljal mitu korda proovitud ning mille tabavus oli sajaprotsendiline.
Suurepärane oli ka spetsiifiline väljaõpe, kus missioonidel käinud taanlased etendasid väga ehedalt kohapeal tekkivaid situatsioone. Tohutul hulgal näidati õppefilme, mis panid nii mõnegi mehe mõtlema – kas ma olen ikka õiges kohas? Miini otsa sattunud inimeste vigastused, meedikute tehtud operatsioonid haavatutele, amputatsioonid ...
Loomulikult ei piirdunud kogu väljaõpe ainult tuima igapäevatööga – linn oli ligidal (Alborg) ning seal on terve 300m pikkune tänav, mis on täis vaid ööklubisid ja pubisid. Nii mõnedki korrad sai kasarmusse saabutud alles 5-6 ajal hommikul, et 8 ajal rivis olla...Aga eks see käi ikka meeste juurde – kuidagi peab ka meelt lahutama!
MINEK
Väljaõpe hakkas juba rutiiniks muutuma ning tundus, et midagi siin ilmas ilmselt ei muutugi – väljasõit venis rahvusvaheliste kokkulepete puudumise tõttu. Ühel päeval anti lõpuks teada, et kahe päeva pärast on minek. Algas suurem pakkimine, tehti viimased kõned kodustele ning oldi ootusärevuses.
Minekupäeva hommikul oli varakult äratus; seejärel sööma ja bussi ning juba poole tunni pärast avastasime end lennuväljalt. Kuidagi imelik oli minna lennukisse, relv käes... kõik olid väga tõsised ning erinevalt tavapärasest polnud kellelgi naljatuju.
Lend sujus rahulikult, kui arvata välja mõningad väidetavad õhutõrjekahurite välgatused all (nii vähemalt väitis piloot, kes vabandas lennuki järske manöövreid). Jõudsin vaid musta huumoriga mõelda, et küll oleks mulle lihtne toksida hauakivi, vaid aastaarv tuleb panna erinev - nimelt oli mul samal päeval sünnipäev... Eks väike kartus tekkis ikka, hoolimata sellest, et Nõukogude Armees sai teenitud eriüksuses. Aga hukkuda allakukkunud lennukis ei tundunud just meeldivaim variant - sama mõttetu surm nagu nn „hulkuva kuuli” läbi.
AJALOOLINE TAUST
Et oleks veidi parem ülevaade situatsioonist, kuhu olime 1995.aastal sattunud, peaks lühidalt peatuma sündmusel, mida ajaloos kutsutakse The Croatian War of Independence (Horvaatia Vabadussõda). See toimus aastatel 1991 – 1995. Horvaatia asus taotlema eraldumist ja iseseisvumist Jugoslaaviast ning protsess oli pöördumatu. See ei meeldinud aga Jugoslaavia tolleaegsele keskvõimule. Veidi sarnane situatsioon on hetkel tekkimas ka seoses Kososvo iseseisvumisega.
Üldjuhul loetakse antud sõjas osalenud poolteks algselt ühelt poolt Horvaatia politseijõude ning teiselt poolt Horvaatias elavaid mässulisi Serbia vähemuslasi, kes kuulutasid välja iseseisva Horvaatia territooriumil asuva Krajina Serbia Vabariigi. Jugoslaavia Rahvaarmee hakkas aga üha enam ja enam toetama Krajina mässulisi serblasi kuni otsese sõjalise toetuseni välja – 1992.aastal moodustati Krajina Serbia Armee, mida toetas Jugoslaavia keskvõim.
Võib tekkida küsimus, et miks just politseijõud olid Horvaatia poolel? Põhjus on lihtne – Horvaatial puudus sel hetkel oma organiseeritud armee. Samal ajal, kui Jugoslaavia armee koosnes umbes 2000 tankist ning 300 lennukist ja suurest hulgast sõdureist, pidi Horvaatia leppima vaid mõnekümne II Maailmasõja aegse tankiga (kaasa arvatud T-34) ning mõne vana An-2 lennukiga; isikkooseisu jaoks olid II Maailmasõjast pärit käsitulirelvad... Seega olid reaalselt ainsateks moodsa relvastuse ja hea treeninguga üksusteks Horvaatia politseijõud. Etterutates võib öelda, et 1993.aastal hakati reaalselt üles ehitama 1990.aastal paberil loodud Horvatia Armeed (Hrvatska Vojska).
1995.aasta alguseks olid jõuvahekorrad muutunud – Horvaatia Armee oli tõusnud piirkona tugevaimaks, omades ka 8 eliitüksust nimega Guard Brigades. Samuti oli massiline osavõtt Kodukaitse Rügementides, kus oli palju vabatahtlikke (analoogne Eesti Kaitseliidule). Kui siia lisada veel regulaarvägede brigaadid, siis saame arvestatava sõjalise jõu – kunagisel politseil põhinev ja ennast kaitsma pidav üksus oli tõusnud arvestavaks armeeks.
1995. aasta maikuuks olid Krajina serblased kaotamas Serbia toetust tänu rtugevale ahvusvahelisele survele ning nad võtsid ette viimaseid meeleheitlikke katseid piirkonna eneste kontrolli alla saamiseks. Samal ajal sooritasid horvaadid eduka sõjalise operatsiooni Flash, millega saadi enda kontrolli alla tagasi endised Horvaatia alad Ida-Slavoonias. Kättemaksuks korraldasid serblased massiivse raketirünnaku Horvaatia pealinnale Zagrebile. Rünnakus hukkus palju tsiviilisikuid.
Augustis 1995 alustasid horvaadid sõjalist operatsiooni Storm (Torm) ja vallutasid kiiresti serblaste kontrolli all olevad alad. Mõne päevaga põgenes piirkonnast Bosnia-Hertsegovina ning Serbia territooriumile sõjategevuse eest ligikaudu 200 000 serblast. Antud fakti ümber käib serblaste ja horvaatide vahel siiani vaidlus – kas tegu oli etnilise puhastusega (serblaste versioon) või hoopis varajase kohalike elanike hoiatamisega läheneva sõjategevuse eest (horvaatide versioon). Igatahes on teada ajaloost fakt, kus antud perioodi tegevuse eest on sõjakurjategijatena süüdi mõistetud mitmeid Horvaatia sõjaväelasi.
Horvaatia armee jätkas võitlust serblastega ka Bosnia-Hertsegovina piiriäärsetel aladel, kuna koos sõjapõgenikega lahkusid ka mässulised serblased, kes jätkasid samas vastupanu, kasutades ka alatuid võtteid – näiteks inimkilbi kasutamine. Peale seda, kui Horvaatia armee oli hõivanud Bosnia-Hertsegovina suuruselt teise linna Banja Luka, sekkusid rahvusvahelised diplomaatilised jõud. Sõda lõppes Daytoni rahuleppe allakirjutamisega Pariisis 1995.a. detsembris.
SAABUMINE
Saabudes jagati meid bussidesse, kästi kinnitada magasinid relvade külge (ettenägematuteks juhtumiteks!) ning algas sõit meie baasi (DANCOY) poole. Ümberringi valitses pilkane pimedus ning näha oli vaid sähvatusi, mis ilmselgelt tähistasid tulevahetust. Aegajalt oli näha ka kahurituld ja plahvatusi. Saabusime ju enamvähem otse sõjategevuse keskmesse – augusti alguses oli just alanud horvaatide sõjaline operatsioon Storm ning piirkonnad käisid pidevalt käest kätte.
Ausalt öeldes oli meil vahel ikka päris kõhe.... ning seda oli näha nii mitmegi mehe näost – olid ju meist peaaegu pooled sõjaväest olnud eemal juba 5-10 aastat ja mõni oli vaid Eesti Kaitseväes olnud aasta või paar või suisa ajateenistusest tulnud. Ise lubasin endale 1987. aastal, peale Vene kroonust tulekut, et elu sees ei lähe enam sõjaväkke tagasi.... ja siin ma siis nüüd jälle olin!
Viperuste ning vahejuhtumiteta jõudsime baasi, mis asus Krajinas Kostajnica piirkonnas ehk sõjategevuse südames – tsoonis, kuhu olid paigutatud rahuvalvajad, et eraldada kaht vaenupoolt. Seal kohtusime ESTPLA-1 poistega – meie jaoks olid nad esimesel hetkel nagu sõjahundid, kes rääkisid oma lugusid ja juhtumisi (eks palju oli ka kindlasti juurde pandud, aga see jäägu nende südametunnistusele). Vanad hundid olid muidugi rõõmsad rotatsiooni saabumise peale, kuna nendele tähendas see lõpuks kojuminekut peale pooleaastast eemalolekut. Samas jäi rühmavanem ning veel mõned poisid ka teiseks perioodiks missioonile, mis oli iseenesest uutele saabujatele väga vajalik tugi.
Elamine oli 2-mehelistes konteinerelamutes ehk prefab`ides (lühend inglise keelest - prefabricated); 2 voodit, kapike, väike välibassein ... no mida siis veel tahta? Nagunii tuli elada kohvrite (ehk seljakoti) otsas, et olla iga hetk valmis lahkuma.
(jätkub ...)
|
