Katkenud missioon, osa II

KATKENUD MISSIOON, II osa
Isiklike ja kaaslaste mälestuste põhjal kirja pannud Aivo Andresson 

Pühendatud ESTPLA-1 ja ESTPLA-2 meestele, kes hukkusid Kurkses 

ESIMESED ÜLESANDED 

Esimene ülesanne on ilmselt ikka kõige meeldejäävam; minu jaoks oli selleks teenistus chekpointis (läbilaske-kontrollpunkt). Pidime tegema rutiinset patrulli ning vaatlema ümbruskonda, et avastada suuremaid vägede liikumisi ning antud info edastama staapi. Punktis oli korraga üks jagu – seitse meest ning vahetus kestis kaks nädalat. Üldjuhul oldi kahekesi valves (vaheldumisi väravas ja tornis); aegajalt tuli vabadel meestel läbi viia  ümbruskonnas ka kahemehelisi jalgsipatrulle, vedades kaasas isiklikku relvastust-varustust ning raadiosaatjat. 
Patrullid on alati ettearvamatud, kuna marsruudid on erinevad. Nii näiteks sattusime kord koos lahingpaarilisega patrullis olles märkamatult miiniväljale, mida ei olnud kaardil tähistatud... Kulus 2 tundi ning hulganisti närvirakke, enne kui saime endale rajatud turvalise tee tagasi.
Olukord oli üldjuhul suhteliselt rahulik – enamik elanikke olid põgenenud sõjategevuse eest, suurem ja tihedam tulevahetus toimus kõik kuskil kaugemal ning elu loksus igapäevases rutiinis. Kolmanda või neljanda vahetuse ajal hakkasid toimuma serblaste käitumises silmanähtavad muutused – käitumine muutus nahaalsemaks, käidi keskmist sõrme näitamas, loobiti süütepudeleid .... Oli ka periood, kus ei jõudnud meile kohale ka iganädalane toiduvaru – serblased hoidsid maanteid pideva tule all ning neid mööda ei õnnestunud läbi pääseda. Lõpuks ühel päeval kästi aga meil üldse oma punkt kokku korjata ning liikuda järgmisse punkti mägedes.
Mägedes oli meie ülesandeks jälgida kahe vaenupoole vahelist tulevahetust ning samuti vägede liikumisi. Loodusvaated olid küll kaunid, kuid kõndida eriti seal kuskil ei soovinud keegi – enamus piirkonnast oli mineeritud.  

Omaette elamuseks kujunes tualetis käimine. Tegu oli kaasaegse plastmassist välitualetiga, kus peale käimist tuli vajutada põrandal olevat pedaali nagu rongis – et sulgeda hermeetiliselt oma „laadung”. Samas tõi tualetis käimine kaasa ühe pikantse kohustuse. Nimelt sisaldas WC-poti all olev rull vaid kümme kogumiskotti, seega sai suuremal asjal käia vaid kümme korda; peale mida tuli need välja vahetada. Arvestust peeti seinale tõmmatud kriipsude järgi – kes ära käis, tõmbas kriipsu pliiatsiga seinale. Ja kümnes pidi vahetama kogumiskotid välja... Asi aga ei piirdunud vaid fekaalikottide vahetamisega – see niinimetatud eelnev „laadung” tuli ka välja tõsta, viia 100 m laagrist eemale, valada üle bensiini-õli-kesteabveelmille seguga ning süüdata põlema. Võite vaid ette kujutada neid aroome! Seega oli täiesti arusaadav, et käidi pidevalt kriipse lugemas, sest kes see tahaks vabatahtlikult võtta endale eespool kirjeldatud „meeldivat” kohustust...
Samas oli ka positiivset – nimelt oli meil vaatluspunktis televiisor, mis tänu SAT-antennile näitas ka Soome kanaleid. Eelmises kontroll-punktis tuli seevastu rõõmu tunda vaid isiklikust kassett-pleierist. 

ELAVAD JA HUKKUNUD 

Peale esimest teenistuskuud oli Krajina piirkond käinud juba mitmeid kordi käest kätte – kord olid meie ümber serblased, kord horvaadid... Mingi hetk tundus, et jäime kõigile ette – vahet polnud, mis mundris mehed ööda sõitsid, ikka tõsteti tervituseks keskmist näppu ning loobiti aegajalt süütepudeleid laagri väravasse. Korra suudeti isegi süüdata väravas seisnud taanlaste soomuk. Punktides valved hakkasid  vahelduma ka teiste ülesannetega – laagrivalved, patrullid autodega ja soomukil, luureretked autodel ja jalgsi, vatluspunktide mehitamine....
Ümbruskonnas patrullides kohtasime ka üksikuid kohalikke, kes olid kodukanti tagasi tulnud. Ülespandud siltide Minirano! (Mineeritud- serbo-horvaadi keeles) peale kehitasid nad vaid ükskõikselt õlgu, sonkisid puutokiga veidi maad ja jalutasid edasi. Siiski kõigil nii hästi ei läinud ning nii mõni neist ei saa enam ilmselt kunagi kõndida... 

Ühel päeval jõudis sõja karm reaalsus ka meieni. Kui seni oli küll olnud lühiajalisi tulevahetusi vaenutsevate sissiüksutega (kes ei kuulunud armeeüksustesse), siis ei olnud selles siiani midagi tõsist. Olukord muutus aga kardinaalselt septembri lõpus, kui serblased püüdsid meeleheitlikult osa Krajina alast tagasi vallutada, koondades selleks suured jõud Kostajnica, Dubica ja Dvori kanti. Ühtäkki muutusid ka mõned  ÜRO sinikiivrite üksused märklauaks, kuna nad takistasid konflikti eskaleerumist, olles vaenupoolte vahel. Selle tagajärjel tabas kõigepealt miinipildujarünnak meie Taani pataljoni staabilaagrit, kus oli ka hukkunuid. Tollel hetkel teenis staabilaagris ka eestlaste jagu, kellel õnnestus rünnaku eest õigeaegselt varjuda.  

Antud uudis mõjus meie kompanii sõduritele erinevalt: vastupidiselt eestlastele, keda muutis antud uudis tavalisest tõsisemaks, tabas mõningaid taanlasi aga shokk, mis pani nad üle keha värisema. Ka eestlaste seas oli hiljem paar inimest, kes tänasid ilmselt jumalat, et nad tagalasse viidi. Aga ega kõgi närvikava ei saagi olla ühesugune! 

KAHE TULE VAHEL 

Kõigile oli selge, et varem või hiljem jõuab reaalne lahingtegevus ka meieni. Juba paar nädalat enne seda oli ennast meie laagrist 500 m kaugusele sisse seadnud horvaatide 155 mm suurtükipatarei. Aeg-ajalt laeti kahurid ning tulistati  mitmeid mürske serblaste positsioonide suunas.
Suurem rünnak algas meie piirkonnas septembris. Mäletan seda päeva selgesti, kuna olin tornis valves ja vaatlesin ümbruskonda. Mingil hetkel hakkas mind häirima ühetaoline heli ... Ühtäkki taipasin – see on lauspommitamise müra, mis kandus meieni umbes 20 km kaugusel asuvast Dvorist. Serblaste lennukid heitsid tol päeval Dvorile tunni ajaga üle 600 pommi. Pommitamisest ei pääsenud ka Dvoris asunud pataljoni peakorter, mis sai mitmeid tabamusi. 

Ilmselt tingis serblaste antud tegevus ka horvaatide aktiveerumise – meie ligidusse tekkis lisaks kolmele 155mm kahurile ka väiksemakaliibrilisi haubitsaid ning tuli juurde ka horvaate. Ja siis algas praktiliselt 3 päeva kestev turmtuli horvaatide positsioonilt serblaste suunas (ilmselt oli tegu üksusega, kes osales sõjalises operatsioonis Mistral). Kuna serblased ka võlgu ei jäänud, sattus ühtäkki pommitamise piirkonda ka meie laager. Kiirelt korraldati kogu laagri elu ümber: 2 ööpäevaga ehitati punkrid veel kaks korda paksemaks, prefab`ide akendele pidime lükkama ette metallkapid ning üleüldse soovitati magada punkris. Algul pidasime seda üleliigseks ettevaatusabinõuks, kuid elu näitas – lihtsam oli kohe minna punkrisse magama kui joosta öö jooksul häire korral 7-8 korda punkrisse... 

Järsku ühel ööl horvaatide patareid lahkusid. Ümberringi valitses vaikus. Meie laager oli täistabamusest pääsenud, kuid vaevalt 10 meetri kaugusel piirdeaiast haigutasid maapinnas mitmed mõnemeetrise läbimõõduga augud.... Mitmed prefab´id olid auklikud ning akende ette lükatud kapid ei oleks päästnud – nii mõnedki killud olid ka kapid läbinud. 

VIIMANE ÜLESANNE 

Tundus, et horvaatide lahkumisega pöördub elu tagasi vanadesse rööbastesse endise rutiini juurde. Siis aga saabusid Kostajnicasse serblased, kes nõudisd pääsu kompaniiülema jutule, esitades ühepoolse nõudmise – kompanii peab olema külast kadunud ühe nädala jooksul! Meie vastus oli, et ÜRO väed on neutraalsed, ei allu kellegi korraldustele ning et kompanii ei lahku oma positsioonidelt. Serblased lahkusid ning lubasid veel kunagi tagasi tulla. Ja nad tulid ... peale meie lahkumist oktoobri lõpus. 

Info vahejuhtumist edastati pataljoni staapi. Samal ajal alustasid serblased vaikset terrorit – patrulle tulistati pidevalt, blokeeriti teid, staabiüksusel oli oma „Snaiprite allee” – üle 10-meetrise  vahekäigu söökla ja majutuskohtade vahel tuli minna joostes; vastasel juhul võisid snaiprilt kuuli saada... Lõpuks katkes ka muidu rahulike taanlaste kannatus ning Una jõe vastaskallas tambiti granaadiheitjatest ja miinipildujatest maatasa. Selle käigus hävitati ka üle jõe asunud punkrid. Loomulikult ei unustanud serblased meie suunas aegajalt ka oma kahuritest igal hommikul 5 paiku, mõned mürsud teele läkitada – lihtsalt, igaks juhuks...ning äratuskell kui selline muutus kasutuks. 

OOTAMATU LÕPP 

Samal ajal peeti kõrgemal tasandil läbirääkimisi, mille tulemusena  Taani pataljoni juhatus otsustas – kompanii jätab laagri maha, võttes kaasa nii palju relvastust-varustust kui võimalik. Enamus Eesti rühma liikmeid pidas Taani kõrgemate ohvitseride otsust argpükslikuks... Laagri kaitseks otsustati jätta vaid seitse eestlast, kelle seas juhtusin olema ka mina. Peale ülejäänud kompanii lahkumist valitses laagris harjumatu tühjus – ei olnud igapäevast sagimist; kööki minnes ei olnud seal kokkasid, sõdurimess oli tühi...
Esimesed päevad möödusid suhteliselt rahulikult – serblased käisid aegajalt uudistamas ja isegi vestlemas, öösel käidi aga meid ähvardamas ja paugutamas, loobiti endiselt süütepudeleid... Üleväsimus hakkas kurnama, kuna laagrit valvates oli vaja katta kõik neli külge (üks mees igas küljes). Samal ajal patrullisid kaks meest laagris, olles valmis koheselt reageerima ning üks mees puhkas - seega uneaega nappis. Püsti aitasid püsida kohv, väike kogus alkoholi ja sigaretid. Öösiti hakkas väsimus oma mõju avaldama – iga ese  tundus pimedas olevat relvaga varustatud inimkuju....
Ühel hetkel algas äkitselt jälle suurtükituli. Suure väsimuse ja magamatuse tõttu ei hoolinud enam keegi, kui lähedale või kaugele mürsud kukkusid. Ettekanded staapi muutusid loiumaks. Mäletan hetke, kus mul tekkis võimalus magada paar tundi. Pugesin väiksesse punkrisse pääsla juures, mille põrandal oli puitalus suurusega umbes 1x1m. Sain just magama jääda, kui hakkas suurtükituli. Mürsu plahvatusega kaasneb teatavasti ka maa rappumine. Kui oled aga nii väsinud, siis ei ärata sind ka suurtükituli; pigem ärkasin selle peale, et avastasin ennast tunni aja pärast lombis – nimelt oli igakordne maa vappumine mind puitaluse pealt pidevalt edasi liigutanud....
Ja siis tuldi meile järele – tuldi mitme autoga, et viia kaasa ka viimane varustus, mis veel laagrise jäänud oli. Asjad laaditi peale ning sõitsime minema serblaste vile saatel. Hiljem kuulsime, et kogu laager oli täiesti paljaks riisutud – isegi radiaatorid olid seintelt maha rebitud... 

Ja siin lõppes meie missioon – ootamatult, poole pealt. Olime piirkonnas olnud vaevalt kolm kuud.  Kaaluti ka meie saatmist mõnda teise piirkonda (suurim tõenäosus oli Ida-Slavoonia piirkond), kuid kuna  selleks puudusid rahvusvahelised kokkulepped, siis eestlaste üksusest loobuti ning meid saadeti koju tagasi. Järgmine eestlaste missioon, kergjalaväerühm ESTPLA-3 lähetati kriisipiirkonda alles aprillis 1996.  

LÕPPSÕNA ASEMEL 
Paljud meist, kes tulid missioonilt, saabusid peale väikest puhkust Paldiskisse, Seal moodustati ESTPLA-1 meestest ning uutest elukutselistest uus kompanii. Alustasime esimeste katsejänestena, läbimaks Briti merejalaväe väljaõpet. Väljakukkujaid oli palju, kuna tingimused olid äärmuslikud ja ekstreemsed ning koormus oli suur. Mõned meist lahkusid peale väljaõpet oma väeosadesse, nende seas ka mina. Samas moodustati kompanii vabatahtlikest nüüdseks kurva kuulsuse saanud Rahuvalve luurerühm, kus oli mitmeid ESTPLA-1 ja ESTPLA-2 kaasvõitlejaid. Kahjuks märjalt ülesandelt Kurkses paljud neist enam tagasi ei tulnud...