Ettevaatust – sünnipäev!

Mõni aeg tagasi oli mu sünnipäev ja ma polnud sel hommikul ärgates kuigi  entusiastlikus meeleolus. Läksin allkorrusele hommikusöögile ja teadsin, et mu naine soovib mulle kindlasti "Palju õnne sünnipäevaks" ja  arvatavasti on tal ka kingitus minu jaoks…

Ta ei ütelnud mulle isegi  "Tere hommikust", rääkimata veel mingist sünnipäeva õnnitlusest. Nojah,  niipalju siis naisest, lapsed kindlasti mäletavad, mõtlesin ma. Lapsed  tulid kööki, ega ütelnud ÜHTKI sõna! Kui ma hakkasin tööle minema, olin  ma veidi pettunud ja tundsin ennast nirult.

Kui ma oma kabinetti  marssisin, ütles mu sekretär Janet: "Tere hommikust, boss, palju õnne  sünnipäevaks!" Tundsin end veidi paremini, keegi vähemalt mäletas!

Töötasin kuni lõunani, siis koputas Janet uksele ja ütles: "Tead, väljas  on nii ilus ilm ja täna on sinu sünnipäev; läheks kuhugi välja  lõunatama, ainult sina ja mina kahekesi..." Ma ütlesin: „Tore, see on parim, mida ma tänase päeva jooksul kuulnud olen. Lähme !"

Me läksimegi  lõunat sööma. Me ei läinud sinna, kus me tavaliselt lõunatasime, vaid  sõitsime natuke linnast välja ühte väikesesse privaatsesse kohta. Me jõime kaks martinit ja nautisime oivalist einet.

Tagasiteel kontorisse ütles sekretär: "Tead, nii kena päev on täna, me  ei pea ju üldsegi tagasi kontorisse minema, ega ju?" Ma vastasin: "Ma  arvan ka, et ei pea."  "Lähme parem minu poole", pakkus tema. Läksimegi.

Kui olime tema korteris, ütles ta: „Kui sul selle vastu midagi pole, ma  läheksin magamistuppa ja paneksin endale midagi mugavamat selga?“ „Okay, muidugi, muidugi!“ vastasin mina innukalt. Jäin ärevalt ootama...

Janet kadus magamistuppa ja umbes viie minuti pärast tuli ta sealt  uuesti välja, kandes suurt põlevate küünaldega sünnipäevatorti!

...ja tema kannul marssisid sisse minu naine, lapsed ja vähemalt  viisteist meie sõpra ja tuttavat. Nad kõik laulsid kõva häälega: "Palju  õnne Sulle!"

...ja seal ma siis istusin sekretäri elutoas diivanil, jahmatusest kange ja
TÄIESTI KURADI IHUALASTI !!!