Paljud meist on kuulnud suvetöödest ja rahateenimisvõimalustest laias maailmas, üheks nendest on ka USAs koolivaheaegadel ukselt uksele raamatuid müümas käimine. Toome lugejateni ühe sellise reklaamkampaania ohvriks langenu mälestused antud perioodist (autentsuse huvides pole lugu toimetaja poolt muudetud).
Kunagi oli au osaleda niisugusel ettevõtmisel nagu Southwestern'i ukselt uksele raamatumüük USA-s. Polnud lihtsalt peale esimest kursust midagi muud paremat teha ja otsustasin siis sõbra soovitusel kaasa teha - see sõber oli siis ka nö. juhendaja või team leader (tal oli 4 inimest veel tiimis). Enne minekut oli kuskil pool aastat intensiivset ajude pööramist nagu "tihe" valikuprotsess (tegelikult lasti igasuguseid oinaid sisse), paar korda nädalas "piiblitund" mõnes kohvikus koos team leaderiga, kus näidati ilusaid pilte ja lubati kärutäite viisi raha ja siis kord nädalas ka kokkusaamine, kus õpiti kogu organisatsiooniga müügikunsti. Organisatsioon (umbes 40 inimest) koosnes org. leaderist, kellele allusid teised teamleaderid koos oma jüngritega.
Ausalt öeldes hakkas see asi mulle kohe närvidele käima, kuna pidevalt korrutati sulle kui hale kuju sa oled, kui sa juhuslikult peaksid poole suve poolt katki jätma. Kusjuures kaasnesid ka mingid kohutavad jutud inimestest, kes pidid terve suve Mcdonaldsis töötama või kuskil kooliterritooriumil muru niitma. Samuti kuulsin paar korda juttu, et Southwestern võib immigratsiooniametile teatada, et sa enam ei tööta nende juures ja siis pead koheselt USA-st lahkuma. Veel ajasid närvi igasugu heroilised isikumüüdid legendaarsest raamatumüüjast Chris'ist, kes on raamatumüügiga teenitud rahast ostnud endale kortereid Londonisse, Pariisi ja New Yorki. Miks tal neid nii palju oli, painab mind muuseas siiani :) Nüüd veel täpsustuseks et org. leader allus siis koos veel mõne org. leaderiga sellele müütilisele Chris'ile (nüüd siis kokku ca. 150 inimest).
Mulle oli kohe algusest peale selge juba, et ma lõpuni ei kavatse küll seda janti teha. Jõlkusin niisama üritustel kaasas ja tegin vaid nii palju, et päris välja ei visata. Mõtlesin, et kui jõuan USA-sse, teen natukese kaasa ja samal ajal olen ka muudele võimalustele avatud.
Niisiis jõudsime suve alguses New Yorki, seal olid meil bussid vastas ja algas sõit Nashville'i, kus pidime saama viimase nädalase lihvi enne müügiterritooriumile saatmist. Nashville's näidati meile Chris'i, kes pajatas meile veelkord oma korteritest, ülikondadest ja kaunitest naistest, iga päev harjutasime müügiteksti ja nädala lõpupoole saime ka oma book-bagid koos näidistega. Nashville's selgus veel, et Andrus Maimik teeb kogu üritusest dok. filmi („Müümise kunst“) ja meie saime karmid käsud mitte rääkida igasuguste kahtlaste inimestega. Paar inimest tiritigi motellituppa, tõmmati rulood ette ja kukuti töötlema a' la „palju sa rääkinud oled“ ja „kes siin veel on“, üks „gestaapolane“ oli ka eelmainitud tore ja muhe Chris. See kutt, keda Maimik oma dokumentaalis jälgis, saadetigi koju tagasi... ( siia ka üks viide antud Maimiku.teemal: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=177390 )
Olles veetnud nädala Nashville's, treeninud müügiteksti, harjutanud maniakaal-depressiivselt naeratama ja nägusid tegema, laulnud lastelaule ja kuulnud debiilseid jutte Ameerika väejuhtidest, kes juhtisid terve oma üksuse kindlasse surma kuna keeldusid alla andmast jne....asusime autoga teele oma müügiterritooriumile, milleks osutus üks väike linnake lõunaosariigis. Linnakeses esimesi tiire tehes mäletan , et mõtlesin „oiii fakk, mida ma olen teinud“. Linn oli ikka tõsine shithole – autovrakid, mustus, prügi, laksu all neegrid ja iga nurga peal mürtsuv kurjakuulutav geto räpp.
Niisiis elasime nädala motellis, rakendasime poole aasta vältel omandatud müügikunsti ka praktikas ja otsisime endale elamiskohta. Viimase otsimine käis nii, et käisime kirikus inimestele pinda käimas, et nad meid enda juurde elama võtaks. Iseenesest oli see päris naljakas tegevus, mis käis nii, et kõigepealt otsisime mingi sobiva kiriku, siis õpetaja, kellele me siis kurva näoga oma saatust kurtsime. Viimane soovitas meil kuulata alguses jumalateenistust ja pärast siis pühapäevakoolis laiemale kuulajaskonnale oma muret kurtma minna, kusjuures nö. moosimistekst oli ka eelnevalt päheõpitud ca. 5min. pikk jutukene. Ühesõnaga lõppes kõik hästi, leidsime pühapäeva koolist ühe teadlase, kes võttis meid enda juurde nädalaks ja edasi ööbisime tema sõbra Wesley juures, kes töötas vist investeerimiskonsultandina vms…Wesley oli igavesti cool kutt, igavene kepi ja Kristuse mees. Miks? Sest tal oligi ainult kaks jututeemat – naised ja jumal.
Olin kokku seal linnas vist kolm nädalat, mille sees sain korra neegrite käest peksa ja ühtlasi pidin neile ka oma väärtusliku book-bagi loovutama. Paari päeva pärast järgnes koerahammustus, kus ma napilt oleks jäänud oma järelkasvu kindlustamiseks vajalikest organitest ilma :) Lõpuks, vedeledes suits ees supermarketi ees 40-kraadises kuumuses, silm sinine, jalgevahe verine ja peas teadmine, et raha jätkub veel kolmeks päevaks, otsustasin, et aitab. Otsisin järgmine päev internetikohviku ja hakkasin üle USA eestlasi otsima... kokku saatsin vist mingi paarsada maili, kus ma palusin abi töökoha leidmisel ja võimaluse korral ka ajutist öömaja. Paar päeva hiljem saingi vastuse Washington DC'st, kus pakuti ehitustööd ja üks lahke naine oli ka nõus aitama ettekandja töö leidmisel. Valisin esimese, hüppasin sajatuste saatel bussi ja põrutasin Washingtoni ehitustööd tegema. Elasin terve suve selle lahke eestlase juures koos kolme ukraina tsikiga, pärast tuli veel veel üks eestlane juurde.
Kokkuvõtteks ütleksin, et ehkki oli väga vinge elukogemus, on tunduvalt kindlam minna mingi programmiga, näiteks vetelpäästjana, suveks välismaale raha teenima. Igasugu tobedused nagu see sama raamatumüük lõppeb tõenäoliselt sellega, et oled kokkuvõttes mingi paari tuhande taalaga miinuses. Põhiline on see, et inimesed, kes jäid võlgu, läksid veel sinna järgmine aasta tagasi ja jäid veel võlgu. Kogemus pidavat tähtsam olema!
Lõpuks tulin nende samade inimestega tagasi, kellega müüma läksin. Lennujaamas jalutas üks vend vastu, väike punane lastetraktor näpus ja juttu tehes, et kuidas siis mõlemal läks, vastas sell kukalt kratsides: „Ei noh väga hästi, eriti raha ei teeninudki, jäin hoopis 10 000 EEK firmale võlgu - aga vaata, kui vinge traktori ma lapsele ostsin ja mis kogemuse ma sain!“
|
