Isiklik tantsija – katkendid raamatust

Toome Teieni katkendi Stephen Leatheri menuraamatust „Isiklik tantsija“.

BANGKOK, 1996, Rotiaasta 

PETE

Ma ei tea, kas see oli armastus esimesest silmapilgust, aga igal juhul oli see väga lähedal sellele. Tal olid pikimad juuksed, mida eales näinud olin, süsimustad ja ulatusid peaaegu vöökohani. Ta naeratas pidevalt ja tal olid pehmed pruunid silmad, mis panid mu südame sulama, pikad jalad, mille pikkusel ei paistnud lõppu, ja keha, mille eest võis surra. Ta oli ihualasti, kui välja arvata mustad nahksaapad, mis ulatusid põlvedeni ning mille küljel oli väike hõbedane kett. Ma arvan, et just saabaste pärast ta mind tol hetkel nii väga köitiski. Ma ei teadnud tema nime ega saanud ka temaga rääkida, kuna ta oli hõivatud ühe paksu kiilaneva mehega, kelle põlvel ta istus. Mees muudkui silitas tema rindu ja hüpitas oma süles, ikka üles ja alla. Ta tantsis Zombie baaris, kus oli üle saja go-go-tantsija ning oma kahekümneminutiliste tantsu-show’de vaheaegadel püüdis ta klientidelt jooke välja meelitada. Ma proovisin jätkuvalt ta pilku püüda, aga ta oli selle kiilaneva tüübiga liiga hõivatud. Umbes tunni möödudes pani ta selga teksased ning T-särgi ja lahkus koos mehega. See nägi rõve välja. Mees oli vähemalt 20 aastat vanem. Piisavalt vana, et olla tema isa.

Ma olin koos Nigeliga, tüübiga, keda olin kohanud Fatso baaris, vähe eemal ühel tänaval, kus asus enamik Nana Plaza go-go-baare. Nigel oli kena meesterahvas – salkus mustade juuste ja filmistaarile sobiva naeratusega noorhärra. Ühel tema silmal oli must silmaklapp nagu mereröövlil. Esimest korda, kui teda nägin, arvasin, et ta kannab silmaklappi nalja pärast ja ma kiusasin teda kogu õhtu. Hiljem selgus, et ta oli kaotanud silma teismelisena. Rumal õnnetus, nagu ta ütles, mis juhtus, kui ta oli oma vanematekodus läbi okastraataia roninud. Tal on tehissilm, aga kannab ikkagi ka silmaklappi. Ta ise arvab, et  näeb oma silmaklapiga müstiline välja. Minu arvates näeb ta välja nagu jobu.

Zombie baari minek oli Nigeli mõte. Ta väitis, et see on Bangkoki kuumimaid kohti. See oli minu esimene Tai-reis, olin olnud Bangkokis vaid kaks päeva ega teadnud, mida oodata. See, mis järgnes baari sisenemisele, aga avas mu silmad. Minu ees oli kaks kõrgendatud tantsupõrandat, mõlemal poodiumil üle tosina kauni tüdruku tantsimas ümber hõbedaste postide. Enamik neist ihualasti. Baari ümbritsesid väikesed lauad ja nende vahel sebisid valgetes pluusides ja mustades seelikutes ettekandjad, võttes vastu tellimusi ning serveerides jooke.

„Ta on ilus, kas pole?“ ütlesin Nigelile, kui tüdruk meist mööda läks, hoides paksul mehel käest kinni.
„Nad kõik on ilusad,“ vastas ta ja viipas ühele tüdrukule laval.
„Ei, tema on midagi erilist,“ vastasin ma. “Ja ma ei pea silmas tema saapaid.“

Nigel jõi oma Singha õlut otse pudelist ja pühkis käeseljaga suud. „Pete, kas üks kogenud mees võib sulle head nõu anda? Nad kõik on hoorad. Viimne kui üks neist. Maksa nende bar fine, vii nad short-time-hotelli, nussi neid, nii et ajud väljas, ja siis maksa neile. Aga ükskõik, mida sa teed, ära võta neid südamesse. Usu mind, nad ei ole seda väärt.“

Ma nägin, kuidas tüdruk ja meesterahvas kadusid eesriide taha, mis lahutas baari tänavast. Küsisin Nigelilt, kuidas see asi toimib. Mida peab tegema, et baarist tüdruk endaga kaasa viia. Ta seletas, kuidas bar fine’i süsteem toimib. Kõigepealt maksad baarile bar fine’i – baarimaksu. Olenevalt baarist kõigub see 400–600 baati vahel. Seejärel võid tüdruku endaga kaasa viia. Kuhu sa seejärel lähed, on su oma asi, kuid tavaliselt minnakse kuhugi lähedal asuvasse short-time-hotelli ja selliseid on ümbruskonnas rohkesti. Kui palju tüdrukule maksad, sõltub juba teie omavahelisest kokkuleppest, mida tüdruk teeb ja kui helde sina oled. See võib olla viissada kuni kaks tuhat bahti või veelgi enam, kui tahad tüdrukuga veeta kogu öö.

Nigel viipas kahe lava poole, mis olid täis tantsivaid tüdrukuid. „Hakka pihta, vali üks välja,“ ütles ta. Raputasin pead. Seal polnud kedagi, keda oleksin tahtnud.

NIGEL

Naljakas on jälgida neid inimesi, kes esimest korda go-go-baari tulevad. Kõigepealt jääb neil suu lahti ja silmad lähevad punni, seejärel sunnivad nad end rahulikuks ja teevad näo, nagu oleks maailma tavalisim asi seista silmitsi tosina alasti tüdrukuga. Pete ei olnud erand. Ta istus ja jõi oma džinni toonikuga, silmad kilasid peas, püüdes tabada kogu baaris toimuvat samal ajal. Elan Tais üle viie aasta ja ma olen sellega üsna harjunud. Olen näinud siin kõike. Live sex, lesbi-ja homo-show, seksi-show, kus osales üks saksa pastor, nii et enam ei šokeeri mind miski.

Pete paistis olevat kena noormees. Natuke vaikne ja tõsine, aga paar kuud Bangkokis teeb kindlasti imesid. Ta oli saadetud Taisse, et täiendada reisiraamatut, sellist käsiraamatut, mida näeb tavaliselt seljakotiränduritel, kes otsivad odavat majutust. Ta oli esimest korda Kagu-Aasias, nii et võtsin talle tundmatute Bangkoki kvartalite tutvustamise enda peale.

Bangkokis on kolm põhilist punaste laternate rajooni: Nana Plaza, Patpong ja Soi Cowboy. Nana Plaza on mu lemmik. Soi Cowboy on minu jaoks liiga vaikne, topless-tüdrukuid kohtab harva ja show’sid ei toimu. Patpong kubiseb turistidest, seal on head show’d, aga liiga palju sisseviskajaid, kes üritavad sind oma baaridesse meelitada. Nana Plaza on koht, kus käivad need valged, kes siin elavad. Seal on pingevabam ja minu arvates on tüdrukud seal ilusamad. Nana Plazas on kolmekorruselistes majades paarkümmend baari hoone kohta ja kõik vaatega üle kogu Plaza, kus asetsevad välibaarid. Välibaarid sobivad hästi rahulikuks dringi võtmiseks, aga põhiline möll käib ikka majades sees. Zombie on parim, aga olen ka suur G-Spoti ja Pretty Girli fänn.

Kui olime baaris istet võtnud, hakkas Pete kohe tüdrukut jälgima. Too tantsis alasti, ainult kingad olid jalas. Ilus keha, kenad pikad juuksed. Nägu oli samuti okei, kuigi ma ei vaata tulega tegeledes kunagi kaminasimssi, kui saad aru, mida silmas pean.

Ma nägin, et kutt oli tüdrukust huvitatud, kuid tal ei õnnestunud kordagi temaga silmsidet luua. Neiu tegeles ühe suure sakslasega, naeratas ja välgutas oma rindu, et mehel huvi ära ei kaoks. Pete oli raevumas. Ta krigistas hambaid, kui nägi tüdrukut sakslasega lahkumas. Uskusin, et ta saab sellest üle. Meres on ju veel teisigi kalu või mis?

PETE

Ma läksin Zombiesse mitu korda tagasi, aga ta oli alati hõivatud. Enamikul kordadel suurte paksude sakslastega. Nad istusid ta kõrval, käperdasid teda, ostsid talle jooke, maksid bar fine’i ja viisid ta kuhugi lähedal asuvasse hotelli. Minu neljandal külastusel oli ta lõpuks ometi vaba. Ma naeratasin talle, kui ta tantsis ja ta naeratas vastu. Ta ei olnud eriti osav tantsija. Ta ainult seisis seal kroomitud toru kõrval, hoides sellest oma parema käega kinni ja tema väike sõrm osutas üles, nagu hoiaks kinni teetassist. Aeg-ajalt tõstis ta oma vasakut kätt, et lükata eemale juuksed, mis olid silmadele langenud. Kui tema esinemiskord lõppes, hüppas ta lavalt alla, viskas leopardimustrilise rätiku üle õlgade ja tuli minu juurde. Ta vaatas natuke häbelikult maha ja ulatas oma käe. Me teretasime. Pisut naeruväärne formaalsus, arvestades seda, et ta oli endiselt alasti ülakehaga.

„Tere,“ ütlesin ma. „Kuidas käsi käib?“
„Tänan, hea,“ vastas ta. „Ja sina?“
Ma naeratasin väheke tema jäiga inglise keele peale. Ta istus mulle väga lähedale, surudes oma jala vastu minu reit.
„Mis su nimi on?“ küsisin ma.
„Joy,“ vastas ta.
Ma küsisin, kas ta tahab midagi juua.
„Coca-Cola,“ vastas ta. Noogutasin ja kutsusin ettekandja, kes läks baari ning tuli tagasi väikese klaasi Coca-Colaga.
„Terviseks,“ ütles ta ja me lõime klaasid kokku.
Tema inglise keel oli kehv, aga sellel ei olnud tähtsust. Istusime koos vähemalt tunni jagu ja vaatasime neid, kes tantsisid. Siis tõusis ta püsti. „Ma pean nüüd tantsima,“ ütles ta.
„Kas ma võin maksta su bar fine’i?“
„Sina tahtma minna short-time’ile?“ uuris ta.

See ei olnud päris see, mida ma silmas pidasin. Ma tahtsin lihtsalt natuke temaga istuda, aga ei hakanud vastu vaidlema. Olin kindel, et kui ma ei oleks bar fine’i maksnud, oleks seda teinud keegi teine.
„Okei,“ ütlesin ma.Ta sirutas käe välja ja ma andsin talle viissada bahti. Ta läks ja andis raha kassapidajale, pani endale särgi selga ning viipas ukse suunas, mis minu oletuste järgi viis riietusruumi. Kümme minutit hiljem olime juba voodis.

Ausalt öeldes ei olnud seks midagi erilist. Oli suurepärane tunne temaga olla, ta oli võrratu väljanägemisega ja tegi kõik, mida palusin, aga ta ise ei näidanud mingisugust initsiatiivi üles. Arvan, et ma ei oleks pidanud olema üllatunud. Tundsime ju teineteist ainult tunni jagu ja seal me siis nüüd olime, alasti short-time-hotellis.

Hotell oli tema ettepanek. Tuba oli esimesel korrusel Nana Plaza kompleksis, vähem kui viiskümmend meetrit Zombie’st. Ise elasin Dynasty hotellis Soi 4 ja sinna ma teda viia ei tahtnud, kuna uskusin, et hotelli personal oleks hiljem klatšima hakanud. Hotelli vastuvõtus istus üks vana tai mees ja luges koomikseid. Kahe tunni eest toas küsis ta nelisada baati ja kondoomi eest kümme bahti. Ta ei vaadanud isegi minu poole, kui talle raha ulatasin. Joy võttis võtme ja läks otsemat teed tuppa. Ilmselt oli ta seal varemgi olnud.

Hiljem, kui kõik möödas oli, kiirustas ta duši alla ja tuli sealt välja, ümber suur saunalina, mida hotellitubades tavaliselt leida võib. Ma oleksin tahtnud veel hetke tema kõrval olla, teda kallistada ja temaga rääkida, aga tundus, et ta on rohkem huvitatud baari tagasi minekust. Mõistsin teda – tema oli ju tööl ja ma olin kõigest üks maksev klient. Aga ma oleksin tahtnud olla enamat. Oleksin tahtnud, et ta hooliks minust nagu mina temastki. Küsisin tema perekonna kohta, kus ta koolis on käinud, kui kaua baaris töötanud, aga tema inglise keel oli kehv ja minu tai keele oskus olematu. Peamiselt ta ainult naeratas ja noogutas või naeratas ja raputas pead.

Ta istus voodi äärel ja ootas, kuni olin duši all käinud, ja me läksime tagasi Zombie’sse. Ma ei tahtnud baari sisse minna, istusime väljas ja ma ostsin talle ühe koka. Seletasin, et lendan järgmisel päeval Hongkongi. Pidin kohtuma piirkondliku kirjastajaga raamatu asjus, mida parasjagu täiendasin. Ta vaatas mind äkki murelikult. „Nii et ma ei näe sina rohkem?“

Olin liigutatud. Äkki ta siiski hoolis minust? Ütlesin, et tulen tagasi nii umbes nädala pärast.

Ta raputas pead. „Mina ei uskuma sind. Mina ei uskuma, et sina tagasi tulema.“
Mul tuli üks idee. Võtsin kaelast kuldketi, mida kandsin. Kett oli umbes sada naela väärt. Panin selle talle kaela ümber.
„Noh, kas nüüd usud mind? Nüüd tead, et ma tulen tagasi oma kulla järele.“

Ta naeratas ja kallistas mind kõvasti ning andis Tai musi. Mitte huultega, see ei ole Tai moodi, vaid hõõrus oma ninaga vastu minu lõuga. Ta lõhnas värskelt ja puhtalt, nagu oleks äsja heinakuhjast tulnud, samas ma teadsin, et see oli odava seebi lõhn hotelli vannitoast.
„Ma lootma, et tuled tagasi mu juurde,“ ütles ta. 

JOY 

Ausalt öeldes ei uskunud ma, et ta tagasi tuleb. Ta oli natuke joonud. Ta andis mulle oma kuldketi, aga olin kindel, et ta unustab mu kohe, kui on Bangkokist lahkunud. Enamik farange  on sellised. Pärast kahtekümmet minutit ütlevad nad, et armastavad sind ja tahavad sinuga abielluda. Nad ütlevad nii, aga need on ainult sõnad. Tai mees ei ütleks kunagi nii kiiresti, et sind armastab. Ma ei mäleta, et mu isa oleks kunagi mu emale öelnud, et ta teda armastab, igatahes mitte varem, kui alles päeval, mil ema suri. Ma ei taha öelda, et isa ei  armastanud teda, armastas küll, lihtsalt ei väljendanud seda kunagi sõnades. Farangidega on vastupidi. Nad ütlevad, et armastavad, aga ei mõtle seda.

Tema väljanägemine oli enam-vähem okei. Ta ütles, et on kolmkümmend seitse, aga tundus noorem. Ta ei olnud nii paks nagu enamik farange, kes meie baaris käivad, ja ta ei olnud kiilanev. Ta ei olnud eriti kena, aga tal oli lahke nägu ning sinised silmad. Tema silmad meenuvad mulle kõigepealt. Need olid sinised ja sõbralikud.

Ta oli natuke joonud ja ma arvasin, et unustab mu kohe, kui on lennuki pardal. Olin natuke pettunud, kuna kett oleks võinud suurem olla.

Seks? Mulle isegi ei meenu, et me oleksime seda teinud. Püüan mitte mõelda, mida voodis teen. Surun kõik alla ja mõtlen vaid rahale. See ei ole armatsemine, see ei ole isegi seks selle õiges tähenduses, kui saad aru, mida silmas pean. Ma lihtsalt olen seal, farangiga voodis. Ta võib teha minuga, mida tahab. Õrnalt või karmilt, sellel ei ole minu jaoks mingit tähendust. Ma tahan ainult, et see läbi oleks. Tavaliselt võtab see aega kümme minutit. Mõni tüdruk ähib ja ohib – nad arvavad, et see paneb mehed kiiresti lõpetama. Mina nii ei tee. Ma ei taha midagi teha, las tegutsevad ise. Tavaliselt ma lihtsalt lesin selili. Vihkan, kui nad tahavad, et ma neile peale roniksin, sest siis nad eeldavad, et oleksin aktiivne ja teeksin ära nende töö, ja see mulle ei meeldi.

Ta ei küsinud, palju ta peaks mulle maksma, aga kui kõik möödas oli, andis mulle tuhat bahti. Ütlesin, et seda on vähe ja ta vaatas mind hämmeldunult. Oletan, et mõni tema sõber oli öelnud, et tuhat on tavaline taks. Enamik tüdrukuid teeb seda tuhande eest, mõni läheb short-time’ile isegi viiesaja eest, aga ma ei tee seda kunagi vähema kui tuhande viiesaja eest. Ja kui nad tahavad, et jääksin kogu ööks, siis maksab see kolm tuhat. Igatahes ütlesin Pete’ile, et ta peab maksma tuhat viissada ja seda ta ka tegi.

ALISTAIR   

Pete on töötanud meie firmas enam kui viis aastat ja ta on tubli. Kiire, usaldusväärne ja täpne. Ta tegi meie Londoni reisijuhendi ja aitas Prantsuse ning Hispaania omaga. Olen tundnud teda ajast, kui ta meil alustas, ja tegelikult olin ka kolleegiumis teda küsitlemas, kui ta meil tööintervjuul käis. Ta oli olnud ajakirjanik ühes lääne maakonna väikeses ajalehes, seejärel hakkas kirjutama reisikirjeldusi ja tegi tööd vabakutselisena paari riigilehe jaoks, kuniks me ta palkasime. Saan temaga hästi läbi nii tööl kui ka vabal ajal. Kui me otsisime inimest, kes võiks meie Kagu-Aasia teemalisi väljaandeid uuendada, ei kahelnud ma hetkegi ja soovitasin Pete’i.

Tema eelkäija Tais oli läbi kukkunud. See oli Lawrence’i-nimeline austraallane. Lawrence oli töötanud meie peakontoris Perthis, kui ta kusagil kümme aastat tagasi palus ennast Bangkokki üle viia. Alguses tegi ta meie Tai reisijuhendi kolmanda väljalaske jaoks head tööd, andes ise sellesse suure panuse. Kuid seejärel hakkas ta tähtaegadest üle minema ja saatis meile viletsat materjali. Ta kutsuti tagasi Perthi ning sai seal peapesu. Paar kuud oli olukord Tais okei, kuni ta abiellus kohaliku tüdrukuga ja kõik jälle allamäge läks.

Lawrence sai mitu hoiatust, aga need ei aidanud. Firma palus mul kohale lennata, et räägiksin temaga. Ta elas tillukeses majas haisva kanali kõrval, ilma ventilatsiooni ja sooja veeta, tüdrukuga, kes oli temast poole noorem. Tüdruk oli kui väike ilus nukuke ja oli ilmselge, et Lawrence armastas teda hullumeelselt. Nagu mina asjast aru sain, tegi ta kõik tüdruku heaks: valmistas süüa, koristas, hoolitses lapse eest. Neil oli poeg, ma arvan, et kusagil kuuekuune sel ajal, kui me kohtusime. Imearmas lapsuke, kuigi kui ausalt öelda, siis nägi poiss välja nagu sada protsenti tailane. Lawrence jumaldas last. Ma ei tahtnud mulli lõhkuda ja öelda, et tegelikult ei ole neil lapsega midagi sarnast. „Kas sa ei arva, et tal on minu nina?“ küsis ta korduvalt.

Oli, kuidas oli. Paar kuud hiljem sõitis ta Kuldsesse Kolmnurka  vastselt avatud kasiino- kompleksiga tutvuma. Seal sai ta sääsehammustuse tagajärjel peaajupõletiku. Peaaegu suri. Ta viidi kiiresti Chiang Rai haiglasse ja hoiti hapnikumasina abil elus. Tema naine tuli kohale, et temaga kohtuda, kuid pärast vestlust arstiga kadus jäljetult. Mees ei näinud naist ega last enam kunagi. Naine müüs maja maha, võttis kaasa kõik, mis ei olnud kinni naelutatud, ja läks tagasi oma kodukülla.

Lawrence’i vanemad tulid kohale, et tema eest hoolitseda. Nad viisid ta tagasi Austraaliasse niipea, kui see oli võimalik. Ta istub praegugi veel ratastoolis ja saab vaevu rääkida. Viimane, mida kuulsin, oli, et arstid olid teinud kõik, mis võimalik, aga tema ajukahjustus on pöördumatu. Väga kurb lugu. Naisest ja lapsest polnud jälgegi.

Mitte et ma arvaks, et Pete’i ootab sama saatus. Ta on selleks liiga tasakaalukas, ning kasuks tuleb ka see, et ta on varem juba abielus olnud. Ta lahutas vahetult enne seda, kui meie firmas alustas. Lahku läksid nad sõbralikult, müüsid maja ja jagasid kõik võrdselt. Arvan, et ainuke vaidlus oli neil teemal, kummale jäävad kassid, aga kuna Pete reisib palju, siis sai see probleem kähku lahendatud. Igatahes ei uskunud ma, et ta kiirustab kohe uuesti abielluma, niisiis oli ta ideaalne valik Bangkoki jaoks.

Pete tuli paariks päevaks Hongkongi ja me saime läbi arutada Tai uue reisiraamatu üksikasjad. Tahtsime selle teha seekord suuremas formaadis, et meeldida nooremale lugejaskonnale – rohkem fotosid, rohkem infot ööelu kohta jne. Peakontor oli samuti otsustanud, et tuleks ära kasutada maksimaalselt materjali, mis meil juba oli, ja anda välja sari linnajuhte. Tais tähendaks see Bangkoki, Chiang Mai, Udon Thani, Pattaya ja Phuketi brošüüre. Neil oli samuti plaan anda välja üks täiesti uus raamat: kombinatsioon kokaraamatust ja reisi käsiraamatust, nii et kui turistid reisilt koju tulevad, saaksid nad teha sedasama sööki, mida reisil olles sõid. Küsisin Pete’ilt, kas ta oleks huvitatud sellise raamatu toimetamisest, ja ta oli pakkumisest vaimustuses. Ta saaks ise retseptid komplekteerida, kuigi see ei tohiks palju lisaaega võtta, kuna osa tema tööst on külastada nii palju restorane ja kohvikuid, kui võimalik, nii et ainuke, mida ta tegema peab, on koguda retsepte oma reisi ajal. Meie kaastöölised mujal Tais on saanud samad juhised ja Pete lükkaks oma informatsiooni, mida ta on kogunud, sinna vahele. Sellest võib tulla üks väga hea raamat ja ma olen kindel, et Pete on selle töö jaoks õige mees.

Pete elas minu juures ja me käisime paar õhtut väljas, kuid tundus, et tema mõtted olid kusagil mujal. Ma arvan, et ta oli selle töö pärast juba päris elevil ning valmis alustama. 

PETE 

Ma jõudsin õhtupoolikul tagasi Bangkokki, jätsin oma asjad hotelli ja kiirustasin Zombiesse. Joy ei kandnud kuldketti, mille olin talle andnud, ega ka riideid, välja arvatud kingad. Ta naeratas ja lehvitas, kui mind nägi. Tellisin ühe džinni toonikuga ja jäin ootama, kuni tema vahetus lõpeb.

Ta mähkis endale leopardimustrilise rätiku ümber ja jooksis minu juurde, kallistas mind kõvasti ja andis põsele musi. Ostsin ühe Coca-Cola ja panin käe tema ümber.

„Mina ei uskunud, et tagasi tuled sa, Pete,“ ütles ta.
Ma ei suutnud naeratust tagasi hoida. Ta mäletas mu nime. „Ma ju ütlesin, et tulen.“
„Mina arvasin, et sind kunagi ei nägema enam.“
Küsisin temalt, kus kuldkett on, ja ta lõi silmad maha. Ta nägi välja nagu koolitüdruk, kes,käsi küpsisepurgis, vahele jäi. „Mina vabandan, Pete. Mul ei pole raha.“

See oli kui hoop mu südamesse. Kullal ei olnud minu jaoks mingit sentimentaalset väärtust, aga ma lootsin, et seda kandes mõtleb ta minule. „Kas sa müüsid selle maha?“ küsisin.

Ta raputas pead. „Mitte müüma,“ ütles ta ja tegi pöidlaga žesti, vajutades seda vastu lauda. Nigel oli mulle rääkinud, et tailased pandivad tihti oma kulda ja allkirja asemel jäetakse sõrmejälg. Ta oli viinud keti pandimajja.

Joy naeratas rõõmsalt. „Kui sina annad minule kolm tuhat bahti, ma keti sulle tagasi toon.“ Ta vaatas häbelikult maha ja mu süda sulas. Vihastamine oli välistatud.
„Okei,“ lubasin ma, „annan sulle selle raha.“

Ta naeratas ja andis mulle kähku põsemusi. Tema paljad rinnad puudutasid mu käsi. Osa tüdrukuid tantsis alasti nagu Joy, osa aga bikiinides. Osal olid aga püksikud jalas, kuid ülakeha paljas. Ma küsisin temalt, miks ta võtab endalt kõik riided, kui tantsib.

Ta seletas, et tüdrukutel, kes jätavad riided selga, on väiksem palk kui neil, kes tantsivad palja ülakehaga. Kõige parem palk on neil, kes tantsivad täitsa alasti. Joy ütles, et vajab raha oma perele saatmiseks. Korraga tundsin, et tahtsin teda kaitsta. See ei olnud õiglane. Joy oli terane ja nutikas, ta oli sunnitud heitma endalt riided ja magama meestega, sest ainult sel viisil teenis ta korralikult. See tundus majandusliku vägistamisena. Kui Joy oleks sündinud Euroopas või Ameerikas, oleks ta arvatavasti õppinud ülikoolis või töötanud kusagil kontoris. Maksin bar fine’i. Mulle ei meeldinud hotell, kus olime eelmine kord olnud, ja küsisin temalt, kas ta teab mõnda teist kohta, kuhu minna. Ta soovitas Penthouse’i hotelli, mis asus Nana Plazast lühikese taksosõidu kaugusel.

See oli hotell kohalikele, midagi drive-in tüüpi, kus võis parkida auto toa ette. Personal tuli välja ja kattis kangaga auto, mis sai kaitstud uudishimulike silmade eest. Tuba oli piisavalt puhas, seintel ja laes olid suured peeglid.

Kohalik tailasest teismeline lülitas sisse ventilaatori ja ütles mulle, et short-time on kolmsada bahti ja kogu öö viissada.
„Terve öö?“ küsisin Joylt.

Ta naeratas ja noogutas. Ma maksin tüübile ja ta jättis meid omavahele. Käisime duši all ja armatsesime, seejärel uinus ta mu käte vahel.
Hommikul andsin talle tuhat viissada bahti. Ta raputas pead. „Terve öö, kolm tuhat bahti,“ ütles ta. Olin pettunud. Lootsin, et ta peab mind kellekski enamaks kui lihtsalt kliendiks. Andsin talle raha.

„Kullaga kuidas jääma?“ küsis ta. Andsin talle veel kolm tuhat bahti.
Joy pani käed kokku ja palvetas, kokkusurutud sõrmed puudutasid ta lõuga. See oli wai – Tai austus- või tänužest. Kõik ebameeldivad tunded seoses tema rahanõudmisega olid korraga kadunud. Joy nägi välja nii armas ja süütu nagu väike laps, oleksin tahtnud ta oma käte vahele võtta ja kaitsta maailma eest, mis sundis teda oma keha müüma.

Raamatust endast võite lähemalt lugeda SIIT.