Valetamine

Kombed  

Kombed on ühiskonna ja rahva täiuslikkuse üdi, mis on sündinud  inimsusega. Keegi ei eita kommete elutähtsat rolli, toomaks mehe ellu rahu, õnne, naudingut ja õnne; keegi ei kahtle nende kasulikkuses ja otsustavas mõjus,  tugevdamaks käitumise terviklikkuse vundamenti ning mõtlemist nii sotsiaalsel kui avalikul tasandil.
Kas Sina tead kedagi, kes kannataks aususe ja tõesuse all ning otsiks õnne reeturlikkuse ja valetamise varjust?  

Kõikides ühiskondades jagavad kombed teatud sarnasusi. Tuntud Briti õpetlane Samuel Smiles räägib: „Kombed on üks jõude, mis liigutab seda maailma. Parimas mõttes on kombed inimloomuse kõrgeima taseme manifest, sest kombed on inimloomuse esitlus inimlikkuses. Indiviidid, kes mistahes eluvaldkonnas arenevad, taotlevad inimeste tähelepanu iga au ja austuse väljendusega. Inimesed usaldavad neid indiviide ja järgivad nende täiuslikkust, sest inimesed usuvad, et neil on kõik elu anded  ja elu ilma nendeta poleks elamist väärt.
Kui päritud geneetilised omadused tõmbavad inimeste tähelepanu ja tunnustust, siis kombed teevad hädavajalikuks kõigi hästi käituvate inimeste tänu ja austuse.  Sest esimesed on geneetilised omadused, kuid teised on pragmaailise mõttejõu vili, ning meie elusid juhib mõtlemine. Need, kes on oma oleku lihvinud briliantseks on kui inimkonda õigele teele juhtivad majakad. Kus iganes ühiskonna liikmete käitumine on puudulik, ei ole nad võimelised jõudma täiuslikkuseni - ükskõik kui palju vabadusi ja poliitilisi õigusi nad naudivad. Rahval pole vajalik omada tohutuid maa-alasid, et elada auväärselt; sest on suure populatsiooni ja pindalaga rahvaid, kes on siiski kaugel moraalsusest. Seega, kui rahva moraal rikneb, kaob see rahvas ükskord.“ 

Paljud nõustuvad selle õpetlase sõnadega, kuid faktide teadmise ja nende järgi tegutsemise vahel on suur vahe. Paljud asendavad hea käitumise oma loomalike kalduvustega ja ihadega, mis ilmnevad kui mullid veepinnal.  

Kahtlemata on igaühele elukäik Talle kaasa andnud vastakaid instinkte. Inimene on pidevalt heade ja kurjade iseloomujoonte lahinguväli: esimene samm kõrvaldamaks paha on kinni püüda oma ihad ja viha, sest need on metsikuse ja kadeduse põhjusteks. Igaühel, kes püüdleb ideaalide poole, on kohustuslik neid tundeid vältida ja eemalduda oma kahjulikest kalduvustest, mis neist tundeist lähtuvad ning vahetada need kasulikeks ja ilusateks tunneteks. Tunded on inimesele kasulikud, kuid peavad alluma mõistusele.  

Üks psühholoog ütles kord:„Inimtunded on nagu kaheks jaotatud konteiner. Üks on ründav ja teine kaitsev. Kui isik suudab juhtida oma kaitsvaid tunded võitma ründavaid, saavutab Ta kontrolli oma eksistentsi üle ja juhib seda nagu ise soovib, mitte nagu nemad seda soovivad.“ 

Need, kelle sisemised jõud on tasakaalus oma ihade ja unistustega ning kes on sõlminud rahu mõistuse ja südame vahel, on kahtlemata järginud õnne teed elu probleemide vahel tahtega, mis on vaba nõrkusest, äpardumistest ja kaotustest. Inimvõimed on tõepoolest saavutanud kõrge praktilisuse, liikumise ja kiiruse taseme, mis annab meile võimaluse jõuda sügavale merede ja ookeanide põhja. Samas näeme, et pidevad kannatused ja kõikumine tsivilisatsiooni südames on tänapäeval jõudnud nii kaugele, et see on nagu mänguasi probleemide ja valu käes. Selles saab ainult süüdistada diversiooni üllate joonte ja vaimsete väärtuste rajalt.  

Dr C.Roman kirjutab: „Teadus on meie ajastul arenenud, kuid kombed ja tunded on ikka veel primitiivsel tasemel. Kui kombed ja tunded oleksid arenenenud koos arutluskäigu ja mõistusega, võiksime öelda, et inimkond on arenenud ka inimlikumaks.“
Vastavalt tasakaalu ja võrdsuse seadustele on üllate joonteta tsivilisatsiooni saatuseks häving ja väljasuremine. Püsivate kannatuste ja puuduste põhjus erinevates ühiskondades on moraalsete väärtuste vajaduse fenomen. Väärtused, mis levitaks elu hinge sureva tsivilisatsiooni lihas ning annaks jõudu, mida see õiglaselt väärib.  

Valetamise puudused  

Aususel on sama palju eeliseid kui valetamisel puuduseid. Ausus on üks ilusamaid jooni, ning valetamine üks koledamaid. Keel tõlgib mehe sisemised tundeid väljapoole, seega kui valetamine lähtub kadedusest ja või vaenust, on see üks viha ohtlikemaid märke; ning kui see lähtub ihnusest või harjumusest, tuleb see põlevatest ihadest.  

Kui valetamine mürgitab inimese keele ja kattub selle saastaga, mõjub selle tulemus nagu sügisene tuul puu lehtedele. Valetamine kustutab olemise valguse ning süütab reeturlikkuse tule. Valetamine lõhub inimeste vahelist ühtsust ja harmooniat ning levitab silmakirjalikkust. Suur osa eksimisest tuleneb valeväidetest ja tühjadest sõnadest.  Kurjade kavatsustega meestele on valetamine avatud uks, mis aitab neil jõuda oma isekate eesmärkideni, varjates fakte oma maagiliste sõnade taha ning vangistades süütuid inimesi oma mürgiste valedega. Valetajatel pole aega endale, et mõtelda või peegeldada. Harva mõtlevad nad võimalikele järeldustele, arvates et „keegi kunagi ei avasta nende saladusi.“ Nende sõnades leiame me palju vigasid ja vasturääkivusi - valetajad jäävad alatiseks kaetuks häbi ja läbikukkumisega. Õigem oleks öelda- „valetajatel on kehv mälu“. 

Üks põhjuseid, mis levitab seda tigedat loomujoont, mis mürgitab sotsiaalseid kombeid, on ütlemine: „Konstruktiivne vale on parem kui valus tõde.“ See ütlus on muutunud valetamise eesriideks, ning paljud leiavad selles õigustust oma kibestunud valedele. Need inimesed ignoreerivad sel teemal mõistust ja õigust. Samas kui inimese hing, au või elutähtsad asjad on ohus, ei ole alati võimalik tõtt rääkida. Siit jooksebki südametunnistuse latt, mis näitab moraalsuse taset. Valetamise õigustuse piiriks on hädavajalikkus.  

Kui me lükkame seda piiri edasi, kaasamaks isiklikke soove ja ihasid, ei ole enam valet ilma nõndanimetatud „vajaduseta“ selle õigustuseks. Üks suur õpetlane on selle kohta öelnud: „Kõigel on põhjus. Meil on võimalik kõikide tegude jaoks põhjused ja faktorid leida. Isegi elukutselistel kurjategijatel on oma kuritegudele vabandused. Seega on olemas soodustused ja vajadused igale valele, mis iial välja on öeldud. Teiste sõnadega, iga vale teenib eesmärki ja vale on hea: kui valetaja ei saanud valetamisest midagi, poleks põhjust fakte varjata. See pärineb mehe loomusest pidada heaks kõike, mis Talle on kasulik. Kui mees näeb tões ohtu oma isiklikele hüvedele, või head valetamises, valetab Ta kõhklemata, sest näeb kurja tões ja head vales.“ 

Me ei tohi ignoreerida fakti, et valetamine on suur kurjus, ja kui see ka väldib mingit kahju (hädavajalikkuse piires), on see ikkagi suurema kurja asendamine väiksemaga. Sõnavabadus on tähtsam kui mõtte vabadus, sest kui keegi eksib praktiseerides mõtte vabadust, kannatab kahju ainult antud isik. Kuid sõnavabaduse puhul on kaalul ühiskonna heaolu; Ssnavabaduse eelised ja puudused mõjutavad kogu sootsiumi.  

Üks tuntus vaimulik on öelnud: „Keel on kasulik ja delikaatne elund, mis vaatamata oma väikesele suurusele teeb äärmiselt tähtsat tööd seoses sõnakuulekuse ja -kuulmatusega. Nii uskmatus kui usk avalduvad keele kaudu  ja nad on ülim kummardus või allumatus.“ Ning lisanud veel: „Ainult need, kes piiravad oma keelt usuga, on võimelised vältima kurjust. Need inimesed ei lase iial oma keelt vabaks, kui ainult siis, kui see on kasulik nende elude, usu ja igavese rahu jaoks.“  

Erakordselt oluline on vältida valetamist ja tõe eitamist laste ees, et see kuri joon ei siseneks nende südamesse, mis on vanematest avatumad.  

„Harjumus mõtelda, rääkida ja taotleda tõesust on ainult neil, kes lapsena selle keskel olid.“