Paintball lisab elule värvi

Paintball ehk lahing värvikapsleid sülgavate relvadega võimaldab rebida meis kõigis peituvalt kiskjalt suukorvi – oludes, kus majandus jahtub, talse langeb ja stress tõuseb, on sel lausa teraapiline mõju.Paintball’i peetakse poolsõgedatele militaristidele mõeldud ohtlikuks meelelahutuseks. Ülekohtuselt. Ameerika kindlustuskompaniide kogutud statistika tõestab, et selles agressiivses spordis tuleb ette vähem vigastusi kui näiteks jalgpallis, golfis või keeglis, kirjutab Pärnu Postimees.

Musklid pole olulised
Võrreldes paljude teiste spordialadega, ei eelda paintball mängijatelt mingeid füüsilisi parameetreid või ettevalmistust. Päevast päeva pabereid ühest virnast teise tõstev osakonnajuhataja võib selles mängus terasest musklitega teetöölisel näo kerge vaevaga värviseks teha.

Mängu reeglidki on lihtsad. Üldjuhul astuvad vastamisi kaks võistkonda, kelle eesmärk on «hävitada» kõik vastasmeeskonna mängijad.

Et mängu põnevamaks muuta, võib kõmmutamisele lisaeesmärgi külge pookida. On selleks siis vastase lipu enda valdusesse haaramine, vaenuväe territooriumi hõivamine, vastasmeeskonna ühe kindla mängija elimineerimine või muu niisugune.

Teinekord mängitakse läbi ajaloolisi sündmusi, on selleks siis atentaat Kennedyle või NKVD tormijooks Hirmus Antsu punkrile.

Nagu iga spordiala puhul, ei valgu paintball’i puhulgi harjutamine mööda külgi alla. Näiteks möödunud nädalavahetusel lõi Pärnu paintball’i-klubi Nasty-Dog Reiu metsas mahajäetud sõjaväekasarmute juures lahinguid Pärnumaa Kaitseliidu malevaga.

Vastamisi sõjaväeline organisatsioon ning korra nädalas trenni tegev asjaarmastajatest värvipüstolikangelasi ühendav rühmitus. Võitjat pole vist raske ennustada. Või siiski? NastyDog näitas oma teravaid hambaid ning tõestas, et suudab olla Kaitseliidule vääriline vastane. Klubi liidri Rando Vaheri teada on olnud koguni juhuseid, kus hoolsalt treenivad asjaarmastajad on elukutselisi sõjaväelastele koha kätte näidanud. Venemaal olla paintball’i-mängijate vastu võistelnud Omoni eriüksuslaste rühm võitnud kümnest lahingust vaid ühe.

Peamine on mask
Ehkki varustus määrab Vaheri kinnitusel vaid viiendiku lahingu tulemusest ja ülejäänu oleneb mängija enda võimetest, on siiski kraami, milleta paintball’i-lahingus osaleda ei saa.

Esiteks... Ei, mitte relv, vaid silmi ja nägu varjav mask. Vastu keha purunedes võib värvikuul peale värviläraka jätta nahapinnale halvimal juhul sinika. Peaks aga algkiirusega üle 90 meetri sekundis startiv pall teid silma tabama, pole teil edaspidi tarvidust enam sihtimiseks üht silma kinni pigistada.

Vastase kahjutustamiseks kasutatakse paintball’is värvikuulidega «tulistavat» õhkrelva ehk markerit. Relva juurde kuulub suruõhuballoon ja loader ehk pallisalv.

Laskekaugus ulatub relvadel 100 meetrini. Efektiivne distants jääb siiski 50-60 meetri piirimaile. Kaugemal asuvat sihtmärki tabades ei pruugi kuul puruneda, kuid loeb ainult see tabamus, mis jätab vähemalt viiekroonise mündi suuruse värvipleki.

Lahingu pidamiseks läheb tarvis laskemoona ehk toiduvärviga täidetud želatiinpallikesi. Keskkonnale on need ohutud ja riieteltki saab värviplekid kerge vaevaga maha. Lahingutele värvi lisamiseks võib kasutada näiteks värvigranaate, tossupomme, lõhkepakette ja muud militaarvarustust.

Enne ei tea, kui ei proovi
Enne kui kogu seda nodi kokku ostma minna, oleks mõttekas võtta ühendust mõne paintball’i-klubiga. Nende kaudu võib varustust kõigepealt tutvumiseks üürida.Näiteks poolautomaatse markeri Tippmann koos suruõhuballooni ja loader’iga, kaitsemaski, kindad ja kaitsevormi saab NastyDogist laenutada 170 krooni eest. Ühe palli hind on 50 senti. Kui palju palle lahingus kulub, sõltub sellest, kui krampi näpp päästikul kisub. Vaheri soovitusel tuleks arvestada 200-600 palliga.

Algust saab paintball’iga teha alates nii umbes viieteistkümnendast eluaastast ehk sealtmaalt, kus pea piisavalt suur, et kaitsemask enam üle kõrvade ei vajuks. Ülempiir jookseb iga inimese enese seest. Peaasi, et jõuad relva käes hoida, viitsid end liigutada ja kõige olulisem – tunned sest tegevusest mõnu ja rõõmu.

«Olen näinud vaatepilti, kus vanaisa ja tema lapselaps jooksid külg külje kõrval, püssid käes, ja neil oli koos väga lõbus,» tõi Vaher näite. «Aga ega sellest muidu aru saa, kui ei mängi.»