Maailma kõige maitserohkemat veini, portveini, ei saa
valmistada ilma kahe lahutamatu osapooleta, veini ja viinamarjapiirituseta. Nad
on osa toimingust kus viinamarjapiirituse ehk brändi (brandy) lisamine
võimaldab veinimeistril muuta tavaline vein portveiniks.Portveini kodu, Douro,
kogu aasta kalender tiirleb ümber korje. See on aeg, kus põllumehed koguvad oma
aastase töö vilju ja samal ajal on see alati suure ebakindluse periood, keegi
ei oska ette näha milliseid ootamatusi ilm oma hõlma all peidab. Murettekitav kõhedus
kestab kuni korje viimase päevani, seda kinnitab vana ja levinud ütlus: „Korje
ei ole läbi selle hetkeni, kuni viimane korv on pestud ning hoiule pandud.”
Douro jõe ümbrus oli vanasti ning on praeguseni asustatud
üsna ebaühtlaselt ja marjakorjeks vajatakse alati rohkelt lisatööjõudu. Korje
kestab mõned nädalad ja kõik majapidamised korjavad oma marjad ning valmistavad
veinid peaaegu üheaegselt. Nii on sündinud roga-d, inimsalgad, kes on
siia tööle sõitnud naaberaladelt või isegi kaugemalt. Roga koosneb
paarist tosinast töölisest: mehed, naised ja mõned noorukid, tihti pärit
ühestsamast külast, samadest perekondadest ning tulevad tööle ühesama
töödejuhataja või peremehe alluvusse ja nii põlvkond põlvkonna järel. Roga liikmed
jagavad oma kohustused grupi sees ise: naised korjavad marju, mehed kannavad
marjad kogumiskohta, vilkad noorukid aitavad seal kus tööjärg neid enim vajab ning
õpivad kõike. Marjade korjamisele kulutatakse päevas 10-12 tundi, kuid tööpäev sellega
ei lõpe, väiksemates veinimõisates ootab edasi sõtkumisvann ehk lagar.
Vana ja traditsiooniline
portveinide valmistamise viis
Douros on sõnal lagar kaks tähendust,
kõigepealt on ta graniidist sõtkumis- ja käärimisvanni (käitlemistangi) nimetus
ning laiema mõistena tähendab ta veinikoda või veini tootvat majapidamist. Nii
et kui keegi ütleb, et vii marjad lagar-i, võid marjad kallata otse
sõtkumistanki või toimetada nad lihtsalt majapidamise õuele.
Marjade traditsiooniliseks töötlemiseks kallatakse
mõisa saabunud marjad käitlemistanki ehk siis lagar-i. Lagar-id
on valmistatud graniidist, nad on suured, kas ruudu- või ristkülikukujulised,
80 cm kõrguste seintega hiiglaslikud vannid. Nende mahutavus võib olla väga
erinev kuid tüüpiline lagar mahutab 15 vaati veini ehk umbes 7500
liitrit, väiksemad on suurusega 5000 liitrit, suuremad isegi üle 20 000 liitri.
Lagar-i põrand ja küljed on valmistatud graniidist plokkidest, kivimi
tihedus ja tugevus on marjade töötlemiseks väga sobivad, lisaks on seda lihtne
puhastada. Reeglina ehitati lagar-id vastu välisseina, otse akna-ava
alla, nii on võimalik saabunud marjad kohe õuest hoone sisse, õigesse kohta
kallata. Värskeltkorjatud marjad purustatakse alati sama päeva õhtul, käärimine
ei tohi alata ei enne ega hiljem, kui saabub õige aeg.
Protsessi täpseks toimumiseks tuleb läbida väga
erinevad etapid. Lagar täidetakse marjadega kuni 25 cm allpoole vanni
serva ning lisatakse väike kogus hapet, vältides sellega happebakterite teket
ja mahla moondumist äädikaks. Marjade tallumiseks on vaja kahte meest iga 750
kg marjade kohta. Sõtkumise esimest osa nimetatakse corte: mehed, käed
üksteisele toetumas, külg-külje kõrval moodustavad kaks seinast seina ulatuvat paralleelset
rivi, näod vastastikku ning liiguvad aeglaselt edasi ja tagasi, üle tanki, marjade
esimeseks purustamiseks. Aeglase ja ühlase rütmiga tõstavad nad jalgu üles ja
alla, liikudes algul edasi, siis tagasi, purustades iga kord rohkem marju ning
segades mahla, viljaliha, kesti ja kobararaagusid.
Parem, vasak, parem, vasak … tõsises vaikuses,
peremehe valvsa pilgu all. See tegevus kestab umbes kaks tundi ning võib olla
üsna tüütu ja piinav, kriipides tööliste sääri ja taldu. Sünkroniseeritud
liikumine tagab kõikide marjade täieliku purustamise. Paljud portveinitootjad,
kes tänapäevani töötlevad marjamahla lagar-ides, on muretsenud endale seadmed,
millega marjad eraldatakse kobaraväätide küljest ning tallumisele lähevad vaid
pehmed marjad - nii kergendatakse tallujate tööd.
Kui marjad on piisavalt purustatud, annab peremees või
töödejuhataja mehed vabaks, hüüdega: liberdade! Algab marjade töötlemise
teine etapp, kus töölised liiguvad talludes vabalt. Selleks hetkeks on kohale
kutsutud pillimehed või lauljad või pannakse käima makimuusika, et tõsta
kõikide tuju. Vaba liikumise eesmärk on kätte saada marja kestadest võimalikult
palju värve ja aroome, nii „maskuliinset” töötlemist mitte ühegi teise veini puhul tavaliselt enam
ei tarvitata.
Vabaltliikumise protsess kestab umbes kolm tundi ning
selle jooksul vabanevad aroomi- ja värvikomponendid on tulevase portveini jaoks
fundamentaalse tähtsusega. Kuna käärimine lagar-is algab kiiremini kui
roostevabas terases, on oluline tööde kvaliteet ja kiirus. Esimene päev lõpeb
harilikult kesköö paiku. Järgmisel päeval jätkatakse tööd kolme tunni kaupa, vahele
jäetakse kahetunnised pausid. Pausid on vajalikud pärmiseente kiiremaks paljunemiseks.
24-36 tundi peale peale marjade purustamist algab alkoholne käärimine, kus
pärmi abil muutub mahlas sisalduv looduslik suhkur alkoholiks. Kõrvalproduktina
tekkiv süsihappegaas kergitab katkised marjakestad anuma pinnale, kuna see gaas
on õhust raskem, jääb paks, pehme, kaestade ja gaasi „müts” hõljuma kääriva
veinivirde peale (sellepärast ei täidetagi anumat marjadega alguses servini). „Müts”
takistab samas õhuhapniku kokkupuutumist veinivirdega, hoides ära oksüdatsiooni.
Nüüd algab veinivalmistamise protsessi kolmas osa.
Käärimise käigus tekkiv soojus tõuseb pinnale ja jääb pidama „mütsi” sisse,
kõrgema temperatuuri ja tekkinud alkoholi koosmõjul hakkavad marjakestadest
välja lahustuma ja eralduma uued värvi- ning aroomikomponendid. Et seda hetke
maksimaalselt ära kasutada, tuleb 28 veinivirret segada. Tavaliselt enam
tallujaid selleks ei kasutata, vaid „mütsi” allasurumiseks ja põhjasadenenud
pärmi „ülesraputamiseks” kasutatakse spetsiaalseid roobisarnaseid tööriistu.
Nüüd kontrollitakse pidevalt kääriva veini olukorda:
jälgitakse temperatuuri, mõõdetakse suhkrusisaldust ja tekkinud alkoholi
osakaalu. Kogu informatsioon on vajalik otsustamiseks, millal saabub parim hetk
käärimine lõpetada.Kui veinimeister otsustab, et aeg on õige ja vein valmis
saama pordiks, jäetakse segu neljaks tunniks puutumatult seisma. Selle aja
jooksul tõuseb kogu „müts” pinnale ja vein lastakse graniit-tanki põhjaavast välja
ning tõstetakse ümber 550 liitristesse tankidesse, lagaretta-desse. Nüüd
lisatakse iga 440 liitri veini kohta 110 liitrit viinamarjapiiritust, see
peatab käärimise ning vein jääb just niisama magusaks kui ta oli. Kuiva
portveini valmistamiseks lastakse veinivirdel käärida niikaua, kuni kogu suhkur
on pärmide mõjul moondunud alkoholiks ja alles siis lisatakse piiritus.
Peale kangestamist ning segamist pannakse vein edasi
tammevaatidesse. Tänapäeval toimub veini segamine ja üleviimine vaatidesse
pumpade abil.
Piiritus, mida veinile lisatakse, on 77% -lise
alkoholisisaldusega ja ei pea olema pärit Dourost ega isegi Portugalist.
Tõsised portveinitootjad ostavad piirituse sisse ühiselt ning panevad sellele
väga kõrged kvaliteedinõuded, sisseostetud mahtude eest nõutakse piiritusetootjalt
maksimaalset kvaliteeti.
Kaasaegne portveinide valmistamise viis
Alates 60-ndatest aastatest, kui maailma
veinitehnoloogias tulid edukalt kasutusele roostevabast terasest
käärimistankid, läksid portveinitootjad samuti üle mehhaniseeritud veinitootmisele.
Siiski, päriselt mitte, sest paljud tootjad kasutavad lagar-e tänaseni
oma aastakäigu portide valmistamiseks ja säilitavad nii oma tipp-veinide
kordumatu iseloomu.
Aga kõik veinid ei saa ega peagi olema unikaalsed ning
kallid. Tänapäeva arvutiseeritud Douro veinimõisates („quinta”-des) tehakse
marjade saabudes mitmeid tõsiseid otsuseid: võetakse suhkru- ning prognoositava
alkoholitaseme proovid ning määratakse milline parim võimalik vein neist saaks.
Tipp-aedade marjad on kogutud parimal küpsushetkel ning töödeldakse
lagar-meetodil. Teiste puhul otsustab veinimeister, sõltuvalt viinamarjasordist
ja kvaliteedist, kas valmistada seguvein või kääritada eraldi, kas suure või
väikese kogusena.
Veinimarjad pannakse käärimistankidesse milles osades
keerlevad horisontaalsed, kruvisarvaselt paigutatud labad, et liigutada
käärivat massi ja lõhkuda marjade kesti ning viljaliha. Mingit mehhaanilist
marjade tallumist ei toimu (küll eraldatakse kobaraväädid), sest marja kivi
purunemisest hoidutakse, vältimaks liigse pargi ning mõrususe teket.
Douro vanad veinimeistrid on pahased levivate valede
veinijuttude pärast, kus väidetakse, et toimub viinamarjade kivide purustamine
ja küsivad ebaloogilisusele vastates, et kuidas te purustaksite pisikest,
kivikõva, veinimarja seemet? Vaid haamriga, vastavad nad. Ja veel ei kiida nad
heaks veinimõisate muutumist steriilseteks, ületehnologiseeritud
turismiobjektideks.
Portveini käärimistankid töötavad sarnaselt tavalise
veini omadele. Käärimist terastankis kontrollitakse temperatuuri hoidmisega
madalamal tasemel ja see kestab kauem kui lagar-is. Värvi ja
aroomiainete paremaks kättesaamiseks pumbatakse põhjavirret, väljaspoole tanki
paigutatud toru kaudu üles ning piserdatakse „mütsi” peale, kui veinimeister
soovib vähemintensiivset veini, võib ta pumpamist mitte kasutada. Mida kauem
„mütsi” kastetakse, seda intensiivsema värvi ja aroomidega vein saadakse.
Peale vajaliku käärimisperioodi lõppu tühjendatakse
tank, mahl paigutatakse ümber ning järelejäänud kesta-mass ehk endine „müts”
pressitakse ning sealt saadud veinimahl lisatakse teisele. Piirituse lisamine
toimub samamoodi nagu lagar-meetodi puhul. Saadud segu kvaliteet annab
veinimeistrile esimesed vihjed, milliseid portveine oodata on. Ta otsustab, millisel
on aastakäigu pordi või LBV potensiaali, kas jätta laagerduma lootustandva
Tawnyna või segada kokku lihtsad Ruby ja Tawny. Tammevaatidesse paigutatakse
noor portvein just nende otsuste põhjal. Talv on parim portveini nautimise aeg, mitte, et muul ajal porti
juua ei sobiks, vaid nii külluslik ja mitmetahuline vein mõjub kargel talveajal
eriliselt sõbralikult ja soojalt, küllap sünnipärase päikesekuumuse pärast. Aga
sõltumatult aastaajast: nii rohkelt maitseid ja intrigeerivaid maitsekobminatsioone,
eriti koos valitud toiduga, suudab pakkuda vaid port.
Portveinide liigid
Portvein on omaette maailm. Ajalugu on hoolitsenud
selle eest, et on sündinud mitmeid erinevaid portveini liike. Selleks, et
mõista kõike, sellest unikaalsest veinist, peab tundma tema erinevaid gruppe. Ainult
ära tundes ja mõistes on võimalik teda paigutada õigesse konteksti ning
saavutada maksimaalne nauding.
Võimalusi portveini liigitamiseks on üsna mitu, üks
neist on värvi järgi: portvein on kas valge või punane, nagu tavaline veingi.
Valge portveini perekond koosneb kahest
erinevast osast: noortest valgetest, mis müüakse üsna pea peale valmistamist ja
peamiselt juuakse aperitiivina ning vanad valged pordid, mis küpsevad
tammevaatides, on rohkem laagerdunud ja juuakse peamiselt peale sööki.
Erinevus valge portveini kahe klassi vahel on suur. Nende
aroomid on väga erinevad ning nende kvaliteet ei ole võrdlemiseks.
Reeglina vanad valged on kallid ja neid müüakse
limiteeritud kogustes, müügiartiklina on vana valge port tunduvalt prestiižsem
kui suurtes kogustes müüdavad noored valged. Väga vanal valgel pordil ja
samavanal tawny’l on vahet teha üsna raske, porte vähetundev inimene vahet ei
teegi. Seda sellepärast, et aja jooksul muutuvad nad sarnaseks, tawny’d
kaotavad ajaga purpurse tooni ning omandavad pruunika värvuse.
Valgetega juhtub sama, pikka aega tammes laagerdudes
muutuvad nad tuhmunud kulla sarnaseks kollaseks ning 15 või 20 aasta pärast
erinevad tawny’dest õige vähe. Kui mõlemad neist on eeskujuliku kvaliteediga,
on valge portvein samahea kui küps tawny.Kui nüüd keegi poodi tormab ja
külluslikku valikut otsib, siis ta seda ei leia. Väga
vähesed portveinimajad müüvad seda liiki porti. Ja kui te siiski eelpoolkirjeldatud
headuses valge portveini leiate, tuleb tõenäoliselt ta eest maksta väga kõrget
hinda (see ei kehti Douro regioonis kohapeal). Tavaliselt on müügil noored
valged pordid, mis oma vanematest õdedest kardinaalselt erinevad. Noor valge port
on aperitiiv-vein, teda võib serveerida koos sidrunilõikude, tooniku, jää ja sidrunimahlaga
või siis lihtsalt hästi mahajahutatult. Niimoodi on ta veel ideaalne jook kuumadel
suvepäevadel.
Valgete portveinide perekonna võib erinevateks
liikideks jagada veel suhkrusisalduse ehk magususe ja alkoholisisalduse ehk
kanguse järgi. Valged portveinid võivad olla ekstrakuivadest kuni magusateni,
kanguskraadid jäävad 19 ja 22 vahele, väljaarvatud kerged kuivad valged oma
16,5 kraadiga.
Enamus portveinidest on siiski punased. Portveinide valmistamisel kasutatakse erinevaid tehnoloogilisi
võtteid ning tootmise käigus valitakse paljude nüansside vahel, näiteks: kas
marjasorte segatakse või mitte, kas kääritatakse puidus või terases, kas
aastakäike segatakse või mitte, kas veine filtreeritakse või mitte, kas
laagerdumine toimub tammevaadis või pudelis jne.
Kuid portveini tootmisel on tänapäeval, tänu
kapitalistlikule ärikorraldusele, kaks peaaegu ainsat määrajat: suurem kasum ja
kõrgem prestiiž (parem maine). Suurema kasumi saavutavad tootjad siis, kui
veinid rutem maha müüakse võimalikult väikeseid valmistamiskulusid tehes, seega
on eelistatud nooremad, vähemlaagerdunud, minimaalselt tammepuitu „tarbinud“ portveinid.
Parema maine aga kindlustavad see-eest
väga küpsed ja erilised portveinid, aastakäigu pordid, mille vähene kogus ja
100% garanteeritud kvaliteet moodustavad kõrge müügihinna. Olenevalt tootjast, on reeglina „lipulaevaks“
valitud siis kas aastakäiguport (Vintage) , LBV (Late Bottled Vintage) või
laagerdunud tawny (10, 20, 30 või 40 aastat vanad). Selle, kuidas parimaid
portveine valmistada ja nimetada tohib, paneb paika ja kontrollib Portveini
Instituut (Instituto do Vinho do Porto – IVP).Punased portveinid liigitatakse
kõige esmalt aastakäigupordid ja mitte-aastakäigu pordid, teisiti öeldes: segamata
marjasaagiga ja segatud marjasaagiga pordid.
Aastakäigupordid
on ühe kindla marjaaasta saagist valmistatud veinid, teine grupp koosneb
portidest, mille saamiseks on segatud mitme erineva marjaaasta veine
Varem
samal teemal lomm.ee-s:
„Champagne
– millega on tegu?“
„Sissejuhatus
veinimaailma“
|