Käi hülgeküttide jälgedes !

Alates homsest, 7. Novembrist, võib Rannarahva Muuseumis tutvuda näitusega „Hülgeküttide jälgedes“. Taaselustatakse sajanditetagune aeg, kus vaprad mehed eluga riskides igapäevase leiva eest võitlesid. Külastajad saavad näha hülgejahi vahendeid, ainulaadseid fotosid hülgeküttimisest ja vaadata mitmekesist filmiprogrammi. Näitus jääb avatuks 30. jaanuarini.  

„Hülgeküttimine keelustati mitu aastakümmet tagasi ning tänaseks on teadmised hülgeküttimisest ja -küttidest unustusehõlma vajunud. Rannarahva Muuseumi näitus viib külastaja tagasi sajanditagusesse aega,“ lausus SA Rannarahva Muuseum arendusjuht Alar Mik.

„Näitusel „Hülgeküttide jälgedes“ saab näha mitmesuguseid küti kasutuses olnud esemeid: näiteks harpuunid, püssid, õnged, tangud jne. Igal külastajal on võimalus oma käega katsuda hülgenahka ja nuusutada, milline omapärane lõhn on hülgerasval. Interaktiivsust lisab rikkalik filmiprogramm.“ Filmiprogrammi kuuluvad dokumentaalfilmidest 1938. aasta hülgeküttimise reis Botnia lahele, 1949. aasta hülgepüügireis ja 2009. aastal valminud dokumentaalkaadrid Prangli viimastest hülgeküttidest. Lisaks on võimalik vaadata Tallinnfilmi 1981. aasta mängufilmi „Karge meri“. 

Hülgeid kütiti jaanuarist aprillini, kuid olulisim püügiaeg oli märts-aprill, mil hülged poegisid. Hülgeküti põhivarustuse juurde kuulusid hülgeraud ehk hülgeharpuun, pootshaak ja pussnuga, alates 1850. aastatest ka hülgepüss ehk rihvel. Pikematele jahiretkedele mindi paadiga (hülgepaat, eistuk), mida tuli mööda jääd edasi lükata. Kõige agaramad hülgekütid olid Kihnus ja Ruhnus, samuti Vormsil. Põhja-Eestis oli hüljeste küttimine au sees Prangli saartel, Naissaarel ja Rammu saarel.  

Hülgeid kütiti naha ja rasva saamiseks. Rasv müüdi linnas töötavatele tehastele, millest valmistati määrdeaineid. Samuti kasutati rasva kodus, kus sellega määriti kalurisaapaid, keedetuna kasutati seda kui puidukaitsevahendit – võõbati hooneid ja paate.

Hülge nahk müüdi maha köösneritele ja nahakaupmeestele. Nahast valmistati muhve, mütse, jalanõusid, kotte jm aksessuaare. 1930. aastatel kujunes suurmoeks hülgebeebi nahkadest valmistatud kasukad. Tohutu nõudlus viis hinna taevasse – hülgepoja naha eest sai 20 krooni, mis oli tubli töömehe nädalapalk. 

Hüljeste küttimise kõrvalsaaduseks oli nende liha, mida kasutati vähesel määral oma tarbeks. Söögiks tarvitati noorhüljeste ja poegade, harvem täiskasvanud emahüljeste liha. Isaste hüljeste liha toiduks ei tarvitatud tugeva traanimaigu tõttu. 

1972. aastal keelustati hallhüljeste küttimine ning 1980. aastast on kaitse all kõik hülged. 

Viide: Rannarahva Muuseum (www.viimsimuuseumid.ee)