4 müüti tuumaenergeetikast

Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika labori erakorraline vanemteadur, EURATOMi teaduse ja tehnika komitee liige Enn Realo tõi hiljutisel energeetikaseminaril välja neli müüti, mis on Eestis liikvel seoses tuumaenergeetikaga.

Müüt nr 1: Tuumkütust ei jätku

Praegu töötab maailmas 436 tuumareaktorit 31 riigis, mis toodavad 15 protsenti maailmas tarbitavast elektrienergiast. Lisaks on rohkem kui veerandsada riiki kavandamas tuumaenergia kasutuselevõttu.

Praegu on tavaline avatud tuumkütusetsükkel, kus rikastatud uraanist valmistatud tuumkütust kasutatakse reaktoris vaid ühe korra ning seejärel ladustatakse vaheladustuspaika. Seni pole maailmas veel ühtki jäätmehoidlat, kuhu kõrge radioaktiivsusega jäätmeid saaks ohutult ja kindlalt maha matta kümneteks tuhandeteks aastateks.

Realo kasutas oma ettekandes 2004. aasta tuumaelektri tootmise taset. Uraani hind oli toona alla 130 dollari kilogrammi kohta. Kui energiatootmise maht jääks samaks, siis jätkuks teadaolevaid uraanivarusid arvesse võttes tuumakütust veel 85 aastaks. Hinnangulisi uraaniressursse arvesse võttes saaks tuumkütust toota veel 270 aastat ning kui uraani hakataks sünteesima ookeaniveest, jaguks tuumkütust rohkem kui 61 000 aastaks. Viimasel juhul tuleks küll arvestada uraani hinna kolmekordse tõusuga, kuid kütusehind moodustab tuumaenergia hinnast väga väikese osa, kuid Realo sõnul toovad lähikümnenditel tööle hakkavad uue põlvkonna reaktorid olulisi muutusi.

Esiteks leidub kasutatud tuumakütuses uraani isotoopi 238, millest neutronkiiritusega saab toota plutooniumi, mida saab reaktorites põletada uraani asemel. Neljanda põlvkonna kiirete neutronite reaktorid võimaldavad koostöös kolmanda põlvkonna reaktoritega ära põletada suure osa tuumjäätmetest. Selline suletud ehk sümbiootiline kütusetsükkel võimaldab toota samast uraanikogusest üle 50 korra rohkem energiat. Nii tuleb uraani vähem rikastada ning on võimalik tuumjäätmed uuesti energiatootmiseks kasutusse võtta. Samuti põleksid ära väikesed stabiilsed radioaktiivsed isotoobid, mille kõrge radioaktiivsus on praegu tuumjäätmete puhul suurim keskkonnarisk.

Uue põlvkonna reaktorite kasutuselevõtu (mida pole siiski oodata enne 2030. aastat) puhul jätkuks ainuüksi Prantsusmaal kasutatud tuumkütusest Euroopas olemasolevatele tuumajaamade käigushoidmiseks veel 2000 aastaks. Kui tuumjäätmeid samuti energiatootmiseks kasutusele võtta, jätkuks teadaolevatest uraaniressurssidest maailmale veel 2500 aastaks, kui uraani toodetaks mereveest, siis jaguks sellest maailma tuumaenergeetikale kütust veel 1,8 miljoniks aastaks. Kui tuumajaamades kasutada uraani asemel tooriumi, siis selle varud on maakeral uraanivarudest  2-3 korda suuremad.

Müüt nr 2: Radioaktiivsete jäätmete ohutuks käitlemiseks puuduvad lahendused

Ühe gigavatise võimsusega tuumareaktor toodab vähese ja keskmise aktiivsusega radioaktiivseid jäätmeid 200 – 350 kuupmeetrit. Kõrgaktiivseid jäätmeid umbes 20 kuupmeetrit aastas. Võrdluseks: sama võimsusega söeelektrijaam toodab aastas 400 000 tonni tuhka, selles leidub loodusliku lisandina 40 – 100 tonni uraani, mille abil saaks töös hoida teist sama võimsusega tuumajaama.

Uute reaktoripõlvkondades reaktorites kõrgaktiivsete jäätmete kogus väheneb oluliselt: suletud MOX reaktoris tekib jäätmeid 3 kuupmeetrit, suletud reaktor koos sümbioosis kiire reaktoriga toodab jäätmeid ühe kuupmeetrini aastas.

Tuumajäätmete ohutuks lõppladustamiseks on kõige lähemal soomlased. Olkiluoto tuumajaama lähedale on graniiti kilomeetri sügavusele ehitamisel hoidla, mis peaks suutma üle elada ka tulevased jääajad ning ka merevee võimaliku tõusu. Samas on soomlased hoidla puhul silmas pidanud, et jäätmeid on võimalik maa-alusest hoidlast uuesti välja võtta.

Samasuguse hoidla eeluuringud on lõppfaasis ka Prantsusmaa kirdeosas Bure lähedal, kuhu on kavas lähikümnenditel ehitada ka tuumajäätmete lõppladustuspaik.Kuid Realo sõnul tekib seoses uute reaktoripõlvkondadega küsimus, kas nii suuri jäätmehoidlaid on üldse vaja, kui võimalikult palju jäätmeid õnnestub energiatootmisel ära kasutada.

Müüdid nr 3  ja 4: tuumaenergia on kõige ohtlikum energia, tuumareaktorid on avariiohtlikud

Šveitsis asuva Paul Scherreri instituudi analüüsi kohaselt on aastail 1970 -1992 söeelektrijaamades juhtunud õnnetuste tõttu hukkunud 6400 inimest, need on kaevurid ja jaamade töölised. Gaasist elektri tootmisel on hukkunuid samal ajavahemikul olid 1200, hukkunuid on nii tööliste kui kohalike elanike hulgas. Hüdroelektrijaamades on õnnetuste tõttu surma saanud 4000 inimest, need on olnud jaamade lähikonnas elavad inimesed.

Samal ajavahemikul toimus maailma tuumaelektrijaamades kaks avariid. USA Three Mile Islandi jaamas sulas reaktori jahutussüsteemi rikke tõttu üles kolmandik reaktorisüdamikust, hukkunuid ei olnud, keskkonda sattus radioaktiivne saastus. 1986. aastal hukkus Ukrainas Tšernobõli tuumajaama avarii likvideerimistööde käigus 31 inimest, peamiselt jaama tuletõrjujad. Jaamast levinud radioaktiivne saastus jõudis kõigisse maakera piirkondadesse ning muutis kasutuskõlbmatuks suured piirkonnad Valgevenes ja Ukrainas.

Realo tõi tuumaenergeetika riskide võrdluseks välja näite: kas me läheme välja tänavale, kui meil on risk üks 5000 kohta, et me ei tule sealt tagasi või ehitame tuumajaama, millel on tõenäosus üks miljardi kohta, et reaktor sulab üles.