Surematud rakud

Inimkeha rakud ei ela koekultuuris pikalt. Umbes 50 jagunemise pärast on nad surnud. Kui süda ei löö, veri ei ringle ning ainevahetust ei toimu, ei pea ka rakud vastu, kirjutab Villu Päärt portaalis novaator.ee.

Isegi kui õnnestub laboris luua täpselt samasugune keskkond nagu inimkehas, hukkuvad rakud vananemise tõttu peagi. Rakud on sama surelikud nagu inimene isegi.

Kuid siiski on üks erand – üks inimene on nii bioloogilises kui tehnilises mõttes surematu. Tema nimi on Henrietta Lacks. 1951. aastal läks Lacks, toona 30-aastane naine, Baltimore’i John Hopkinsi haiglasse ning kurtis, et tal jookseb tupest verd. Tema emakakaelast võeti proovid ning saadeti laborisse. Sealt tuli vastus: emakakaela vähk.

Vähi oli põhjustanud papiloomviirus, mis levib sugulisel teel. Enamasti on selle viiruse tüved ohutud, kuid mõned neist põhjustavad emakakaelavähki.

Surematud rakud

Enne kui alustati kiiritusraviga, võeti veel üks koeproov, mis saadeti Geogre Gey kätte, kes oli haigla koekultuuri uuringute juht. Gey avastas, et naise vähirakud suudavad väljaspool keha ellu jääda, paljuneda ning need ei vanane. Põhimõtteliselt on tegu surematute rakkudega.

Need rakud on tänaseni elus, kuigi Henrietta Lacks suri ise 1951. aasta 4. oktoobril. Tema rakud, nimega HeLa on uurimislaborites sama tavalised nagu petri tass või laborirotid. Alates 1951. aastast on see rakuliin katkematult elus püsinud, arvatakse, et maailma laborites on HeLa rakke praegu rohkem kui Henrietta Lacks ise kunagi kaalus. Loomulikult ei küsitud 1951. aastal nende rakkude laborites kasutamiseks naise enda nõusolekut.

Neid rakke kasutatakse vähiuuringutes, nende peal saab teha katseid, mida inimeste peal teha ei saa. HeLa rakkude peal arendati välja lastehalvatuse vaktsiin, seega tegi surnud naine veel postuumselt teene kogu maailmale.

HeLa rakud elavad eraldi kehast, kust nad pärinevad. Nad paljunevad kiiremini kui teised vähirakud, nad toituvad, eritavad – teevad ühesõnaga kõike, mida teeb sõltumatu elusorganism. Ka tuhande aasta pärast jagunevad kuskil HeLa rakud.

Kas tegu on uue liigiga?

1991. aastal otsustas teadusüldsus, et tegu on uue liigiga, sest HeLa rakkude genoom ei kattu päriselt ei papiloomviiruse ega inimese genoomiga. HeLa rakud said nimeks Helacyton gartleri. Tegemist on unikaalse näitega sellest, kuidas ühest liigist tekivad teised. Inimesest tekkis midagi amööbi laadset – rakkudel on enamasti inimese genotüüp, kuid puudub inimese välimus. Kuivõrd see juhtus looduslikus keskkonnas – Henrietta Lacksi ihus – kus papiloomviirus muutis inimese rakud sellisteks, on tegu tõestusega, et evolutsioon on tõesti olemas.