Uus idee Kuu moodustumise kohta

Enamik teadlasi on seisukohal, et Kuu moodustus Maa ja umbes Marsi-suuruse taevakeha kokkupõrke tagajärjel Maa orbiidile paiskunud materjalist. Nüüd on hollandi teadlased uues kuues tagasi toonud vana hüpoteesi, mille kohaselt eraldus Kuu Maast ilma kosmilise kokkupõrketa, kirjutab novaator.ee.

Rob de Meijer Lõuna-Aafrika Vabariigis asuvast Western Cape’i ülikoolist ja Wim van Westranen Amsterdami VU ülikoolist arvavad, et oma varases arengujärgus pöörles tulikuum ja vedel Maa nii kiirelt, et gravitatsioon ja tsentrifugaaljõud olid peaaegu tasakaalus. Piisas vaid väiksest tõukest, et suur osa Maast oleks paiskunud orbiidile, kirjutas Physorg.

Selline idee on juba väga vana. Esimesena kirjeldas sellist Kuu tekkimise võimalikku viisi Charles Darwini poeg George Darwin aastal 1879. Praeguseks on teadlased sellest loobunud ning asendanud ta märksa usutavama hüpoteesiga, mille kohaselt tekkis Kuu kahe suure massiga taevakeha kokkupõrke tagajärjel.

Sellele vaatamata on ka valitseval hüpoteesil oma raskused. Mudelarvutused näitavad, et Kuu peaks koosnema 80 protsendi ulatuses taevakeha materjalist, mis Maaga kokku põrkas ning vaid viiendiku ulatuses Maa materjalist. Tegelikult on aga Kuu ja Maa kivimite isotoopkoostis praktiliselt identne.

De Meijeri ja van Westraneni arvates on seda võimalik seletada, kui tuua tagasi vana hüpotees Maast eraldunud Kuust. Kust aga võtta mehhanism, mis andis vajaliku tõuke nii suure koguse kivimmaterjali orbiidile paiskumiseks? Teadlaste arvates võis selleks olla tuumaplahvatus.

Nende hüpoteesi kohaselt kontsentreerusid rasked elemendid nagu toorium ja uraan tsentrifugaaljõu toimel Maa ekvatoriaaltasandile vahevöö ja Maa tuuma piiril ning saavutasid piisava tiheduse, et toimuda saaks looduslik tuumaplahvatus.

De Meijeri ja van Westraneni arvutuste kohaselt  oli selleks piisava radioaktiivsete elementide kontsentratsiooni saavutamine Maa varases arengujärgus võimalik. Teadlaste sõnul seletab nende idee Maa ja Kuu sarnast isotoopkoostist. Samuti väidavad teadlased, et nende ideed saab kontrollida, sest georeaktori plahvatus tekitaks suures koguses isotoope ksenoon-136 ja heelium-3. Raskuseks on küll asjaolu, et ka päikeselt lähtuva laetud osakeste tõttu pole need isotoobid Kuu pinnal haruldased.

Georeaktor iseenesest ei ole ulmeline väljamõeldis. Selline asi on maakoores esinenud. Oklo looduslik reaktor tegutses tänase Gaboni aladel 1,5–2 miljardi aasta eest. Uraani hakati Gabonis kaevandama 1956. aastal. 1972. aastal avastati, et sealsed uraanivarud on veidra koostisega, justkui oleks nad juba korra reaktorist läbi käinud. Sellele viitas asjaolu, et uraan-235 kontsentratsioon oli oodatust oluliselt madalam. Tänaseks on selgeks tehtud, et miljardite aastate eest võis Uraan-235 kontsentratsioon Gaboni maakoores ulatuda kohati kolme protsendini, millest piisaks georeaktori käivitumiseks.

Sellele vaatamata ei ole ilmselt loota, et teised teadlased de Meijeri ja van Westraneni hüpoteesi heaks kiidaks. Paremal juhul nimetatakse seda irooniliselt intellektuaalselt huvitavaks ideeks.