Ajarännakud

Ulmefilmides on ajas edasi ja tagasi rändamine üsna tavaline. Kuid füüsikud teavad, et ajarändude võimalikkuse on Albert Einstein välja pakkunud oma üldrelatiivsusteoorias, kirjutab novaator.ee.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased Seth Lloydi juhtimisel analüüsisid mõningaid veidraid aspekte, mis kerkivad üles, kui ajas rändamine võiks tõelisuseks saada, kirjutas Science News.

Nimelt on ajarändude puhul üks komistuskive nn vanaisa paradoks. Oletame, et ajarändur läheb ajas tagasi ning tapab oma vanaisa. See mõrv omakorda muudab võimatuks ajaränduri enda olemasolu, mis omakorda muudab võimatuks ka selle minevikus sooritatud tapatöö. Kel jaksu, võib seda mõttekäiku jätkata.

Lloyd pakub arXiv.org leheküljel postitatud artiklis välja teooria, mil nimeks järelvaliku mudel.

Liikudes ajas tagasi ja välistades sealjuures kõik sündmused, mis võiksid tulevikus muutuda paradoksaalseteks, on võimalik lahendada sasipundar, mis välistaks ränduri enda olemasolu. “Meie ajarännumudelis on kõik sellised paradoksaalsed sündmused välistatud,” ütles Lloyd.

Kuid selline ajarändudele lisatud lisatingimus toob kaasa selle, et võimalikud, kuid äärmiselt väikese tõenäosusega sündmused võivad juhtuda palju suurema tõenäosusega.

“Tehes algtingimustes väikese muudatuse jäävad paradoksaalsed sündmused olemata. Ühelt poolt on see hea, kuid see tähendab, et kui olla paradoksaalsetele tingimustele väga lähedal, siis saavad need väikesed muutused ülisuure võimenduse,” ütles Charles Bennett IBMi Watsoni uurimiskeskusest.

Kui minna tagasi selle vanaisa tapmise näite juurde, siis tähendaks see võimendus näiteks, et mees, kes valmistab püstolikuule, valmistaks mingil seletamatul põhjusel defektse kuuli, mille abil ajarändur üritaks hiljem oma vanaisale lõppu peale teha või oleks relval sihik paigast ära või siis peaks mingi imeväike kvantvõnge vanaisa pihta sihitud kuuli viimasel hetkel kõrvale juhtima.

Kui ajarändamine käiks selle teooria põhjal, siis oleks ajaränduri vanaisa tapmine sisuliselt võimatu. Vanaisa oleks nagu kangelane märulifilmist, kellel õnnestub igast olukorrast tervena välja tulla.

Kanada Perimeteri instituudi füüsik Daniel Gottesman ütles, et selline tõenäosushäire seoses selliste paradoksaalsete sündmustega on veider. “Kui me füüsikat sel moel muudame, siis lõpptulemusena need kummalised asjad juhtuvadki,” ütles ta. “Samas on tegu ajarändudega. Võib-olla see peabki kummaline olema.”

Mais avaldas Lloydi töörühm artikli eksperimentidest, milles püüti sama järelvaliku teooriat simuleerida footonite abil. Footonite minevikku läkitamiseni asi ei läinud, kuid katses püüti näidata, et kui footonid lähenevad samalaadsetele paradoksaalsetele olukordadele, siis vähenes eksperimendi õnnestumise tõenäosus. Selle põhjal järeldab Lloyd, et tõelise ajarännu puhul käiks asjad samamoodi.

Eksperimentidega püüti simuleerida aegruumis esinevaid veidraid nn suletud ajakõverad. Einsteini arvutuste põhjal peaks ajarändur sellist suletud ajakõverat pidi reisides lõpetama oma rännu seal, kust see algas.

Teoreetiliselt on selliste ajakõverate olemasolu ennustatud, kuid tegelikkuses pole nende olemasolu kunagi tõestada suudetud. Osa füüsikuid on arvamusel, et sellised ajakõverad on olemas seal, kus aegruum on tegelikkusest oluliselt teistsugune, näiteks mustades aukudes.

Kuid tänasel päeval on ajasrändamise teooriate puhul suuresti tegu maitseküsimusega. Los Angeleses asuva Lõuna-California ülikooli füüsik Todd Brun ütles, et seni kuni keegi pole suletud ajakõveraid avastanud või ehitanud ajamasinat, ei tea keegi vastust. “Ilmselt neid ei hakata ka lähiajal katsetama. Need on ideed, millega on tore mängida.”