Hamburg, Saksamaa

Minu reisimine oli suuresti piirdunud umbes 50 korraga Soome ja korra Rootsi, kõik puha laevareisid, nii et lendamisest olin seni unistanud. Olin kuulnud pilvedest kui vatist ja jubedast õhkutõusmisest ning hirmuäratavast maandumisest, kuid ise seda kogenud ei olnud. Kuulnud olin ka Saksamaast, suurepärase külalislahkusega riigist, kus on koledad naised. Ma ei suutnud viimast väidet uskuda, sest suustajad on neil ju küll ilusad...

Esimene reis Saksamaale oli tööreis – käisin ühel professionaalsel messil, seega päevad olid sisutatud ning olin juba ette valmis, et ega ma seal suurt midagi ei näe ega teha saa... Ma võin aga vahest korralik tuulepea olla, endalgi jube häbi.

Algas kõik ilusasti, ülemused andsid mulle Hamburgi kaardid, metrookaardid, hotellini viiva kaardi, lennupiletid ja ettenägematuteks kuludeks mõeldud raha. Enne minekut anti veel õllesoovitused ja sooviti head reisi. Elu nagu lill.

Tallinna lennujaam – pea iga päev olin seda näinud, kuid sisse polnud enne asja olnud. Astusin uhkel sammul uksest sisse, seisatasin, et vaadata, kuhu ma nüüd peaksin minema. Umbes kümne minuti pärast, kui avastasin endalt turvatöötaja uuriva pilgu, liikusin ebakindlal sammul esimese vaga teenindaja juurde keda märkasin. Tegemist oli just õige kohaga. Lahke neiu juhatas mind õiges suunas ning soovis head lendu.

Tollis konfiskeeriti mu deodorant, lasti pooled riided seljast ära võtta ning kolm korda turvaväravaid läbida enne, kui lubati allavajuvad püksid rihmaga taaskord keha külge kinnitada ja asjad taskusse toppida. Ees ootas tollitsoon, kus järgmised poolteist tundi tuli veeta – tulin ju nagu palutud, paar tundi enne lendu kohale.

Minu kõige suurem hirm, et suitsetamine tuleb nüüd pikaks ajaks unustada, ei leidnud õnneks kinnitust. Tallinna lennujaamas oli selleks olemas eraldi ruum. Suits tehtud, lubasin omale mõned õlled, imestades selle üle, et valjuhäälditest kutsuti pidevalt kedagi härra Smith’i ning teatati, et tema lend peaks juba väljuma, kuid härrat alles oodatakse. 20 minutit peale planeeritud lennu algust vabandati härra Smithi ees, et kahjuks peavad nad väljuma ja ei saa rohkem oodata. Kõrvutasin peas lennukit ja linnaliinibussi – graafikus püsimine on lennuki jaoks ilmselt kordi tähtsam, kuid kui kuuled, et keegi oli taaskord kohalt spurtiva ühistranspordi ukse vahele jäänud, on juttu 100% juhtudest ikkagi linnaliinibussist.

Minu lend (Tallinnast Kopenhaagenisse) kedagi ootama ei pidanud ja väljusime graafikukohaselt. Kui lennuk hoovõturaja poole rulleerus, hakkas minus kasvama ärevus, ootusärevus, sest kauaoodatud hetk on peagi käes – ma saan oma senise elu kiireima kiirenduse osaliseks... Õnneks olin saanud aknapoolse koha ning sain seega kogu olukorda jägida. Ja siis see juhtus – lennuk sööstis paigalt, kogus hoogu ja tõusis lendu. Mingi imelik jutt käis minust läbi ja suur lai naeratus valgus mu näole – kurat, mulle meeldib see lendamine.

Õhus oli mõnus – kenad stjuardessid tõid õlut, viskit ja süüa, aknataga paistis päike ja all oligi nagu valge pehme vatt. Maandumine nii meeldiv ei olnud, kuna kõrvad läksid lukku. Vahetult enne maandumist vabandati ja teatati, et udu tõttu oleme pea tund aega hiljaks jäänud. See aga omakorda tähendas, et olin oma edasilennule Koppenhaagenist Hamburgi pool tundi hiljaks jäänud.

Kohe, kui lennukist maha sain hakkasin jooksma ja olgu öeldud, et mul polnud aimugi, kuhu ma jooksma pean, lihtsalt jooksin. Siis kuulsin, kuidas valjuhääldis minu nime hõigatakse ja õnneks oli see koos teatega kuhu väravasse ma viivitamatult pean pöörduma. Jooksin seinale ja lakke kinnitatud viitade järgi, kuni tekkis tunne, et ju ma varsti Hamburgi silti näen, sest see lennujaam on ikka suur, väga suur, ning otseloomulikult jooksin ma ühest otsast teise, tehes mingi täiesti mõistmatu ringi ka veel sisse.. Viidad nimelt näitasid ühes kohas, et minu värav asub vasakule pöörates, siis pöörasn paremale ja siis veel paremale, kuni jõudsin tagasi sinna, kust ennist vasakule pöörasin ja seal asus ka viies värav, mis oli inimtühi... Enne ringi tegemist suutsin aga ühes kohas komistada ja korraliku liu oma kõhu peal lasta, terve koridor oli täis minu taskust pudenenud asju – piletid, raha, dokumendid, osa raha, nagu hiljem selgus, jäigi sinna põrandale.

Ühel hetkel ilmus nagu maa alt üks tädi, kes uuris, kes ma olen ja miks seal seisan. Seletasin siis, et mind kutsuti ja mainisin oma nime. Peale uurivat pilku, mis ütles selgelt, et ma olen lennujaamatööliste suurim nuhtlus, rabas see sama tädi raadiosaatja ja hakkas sinna midagi vadistama. Peale mõningat arupidamist kellegagi teises raadiosaatja otsas, paluti mul oodata.

Ukse ette sõitis suur buss, mille juht palus mul kiirest peale ronida. Uksed polnud veel sulgudagi jõudnud, kui buss kohalt võttis ja kiirel hool lennukite vahel laveerides sõitma hakkas. Jõudsime miski propelleritega lennuki juurde, mille uksed olid juba suletud ja propellerid pöörlesid. Mõtlesin, et olen lootusetult hiljaks jäänud. Siis järsku jäid propellerid seisma ning uks avanes, kena blondiin näitas käega, et võin pardale ronida. Vahekäigus tahapoole liikudes tundsin endal uurivaid pilke, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida.

Propellerlennukiga õhkutõus tundus sama mõnus kui turbiinmootoriga lennukiga, laskumine aga oli hoopis meeldivam – ei mingeid lukus kõrvu. Ja siis olingi kohal – Hamburgis. Lennujaamast hotelli vahetusse lähedusse viis buss. Bussist väljudes oli minu ees Hamburgi metroo keskjaam, suur ja võimas hoone. Vaatasin ringi, ega osanud kuhugile minema hakata. Siis otsisin välja kaardi ning hakkasin seda uurima. Sain aru, et minu hotell on kusagil lähedal. Kasutades oma suurepäraseid orjenteerumisoskusi (mida pole olemas), hakkasin liikuma suunas, kus mu hotell pidi asuma. Jõudsin teelahkmele, keerasin vasakule, siis tulin tagasi ja läksin hoopis paremale. Tulin uuesti samasse punkti tagasi ja istusin pingile. Läitsin sigareti ja uurisin kaarti. Korraga seisis mu kõrval nahktagis habetunud näoga mees. Mees küsis selges inglise keeles, et mida otsin. Ütlesin oma hotelli nime ning mees juhatas mu tagasi sinna, kus buss oli ennist peatunud. Seisatasin ning vaatasin üle tee – seal seisis sama hotell, kus pidin ööbima.

Tuba oli pisike kuid hubane. Käisn dušši all, peale mida plaanisin magama heita – kell oli 8.00 õhtul. Peale kosutavat pesu otsustasin siiski välja minna. Leidsin lähedusest ühe söögikoha, kus tundusid mõned vabad kohad olevat. Istusin, tellisin õlle ja ainsa prae, mille ma saksa keeles ära suutsin tunda – biifsteki.

Lahke indust teenindaja pakkus prae ootamise ajaks väikest salatit, mis midagi ei maksa – võtsin pakutu vastu. Söök oli maitsev ning ülemuste soovitused, et tume õlu on parem, pidas paika. Enne lahkumist sain arve – salat maksis 12 eurot, praad 13.-, õlled juurde ja oligi korralik 37 eurine arve. Mõtlesin, et kurat, kallis riik see Saksamaa. Hiljem muidugi selgus, et olin valinud pea kalleima söögikoha sellel tänaval.

Minu neli päeva Hamburgis möödusidki nii, et päeval olin messil ja õhtul luusisin selles linnaosas ringi, kus mu hotell asus. Läheduses oli Elbe jõgi ja suur kaubasadam, mis oli omaette vaatepilt. Kaubasadamale eelnes ka jahtlaevade ja lõbusõidulaevukeste sadam. Õhtul päikeseloojangu ajal oli see suurepärane vaatepilt...

Tagasi hotelli otsustasin jalutada – Elbe äärde sõitsin metrooga, mille jube keerukast lihtsusest ma juba esimese päeva õhtuks aru sain. Selleks oli vaja ainult kümme peatust vales suunas sõita. Olin juba üsna lähedal hotellile, järsku vaatan, tänav inimesi täis, aga kõik on naised. Mõni vana ja kole nagu tuumasõda, mõni ilus ja noor – need olid venelannad. Alles siis, kui nad järgemööda mulle seltsi hakkasid pakkuma, sain aru, kellega tegu – olin sattunud lõbutüdrukute tänavale. Korra käis küll peast läbi, et kurat, kõik on uus, teeks selle tüki ka ära, kuid siis otsustasin, et siiski mitte. Päris uut elu positiivsena ka ei taha alustada.

Eelviimasel päeval otsustasin lühema messipäeva teha ning võtta sellest vähesest ajast maksimum. Kuna mul aga kohe paremat mõtet ei tulnud, siis läksin väikesele ringile turistibussiga – sellisega, mis meilgi siin Tallinnas suvel ringi sõidavad. Algul tundus idee tobe, kuid kui pool sõitu oli tehtud, sain aru, mida see linn tegelikult endast kujutab. Samal õhtul käisin sama marsruudi jala läbi ning nautisin igat hetke. Ainus, kuhu ma sellel õhtul enam ei pääsenud oli kirikutorn, kust pidi olema linna parim vaade. Otsustasin sinna hommikul enne äraminekut minna, sest kes teab kuna sinna tagasi saan.

Hommikul kell kaheksa olin kiriku ees platsis, kus selgus, et torni saab alles kell üheksa... Otsustasin minna veel korraks Elbe kaldale jalutama, hommikul oli veelgi võluvam... Inimesi vähe, laevu palju, päike sillerdamas veepinnalt... Hetke pärast oli kell juba kümme. Kuni jalutasin tagasi kiriku juurde, läks taevas pilve ja ilm uduseks, seega tornist just parim vaade ei olnud, küll aga oli see siiski omaette kogemus. Elbe oli nagu peopesal, eemalt paistsid kõik need kohad, kus olin käinud... Mõnus oli kõigele tagasi mõelda ja kõik veelkord silme eest läbi lasta.

Tornist alla tulek ja tagasi hotelli kõndimine oli raskeim ülesanne, korraga andsid endast tunda katki kõnnitud jalatallad ja viis päeva jalul olnud inimese väsimus. Hotellist pidin ennast kaheteistkümneks välja kirjutama, mis tähendas, et mul oli veel neli tundi vaba aega, enne, kui lennujaama peaksin minema. Kott aga oli igasuguseid messi nänne täis ja nii raske, et mõtlesin minna lennujaama. Enne aga otsustasin metrookeskjaamas veel ühe korraliku saksa söögi teha – vorst ja kartul. See oli olnud neli päeva mu õhtusöök ning seda pisikest söögikohta omav mustanahaline härrasmees oli mulle ka meeldima hakanud. Vestlesime veel põgusalt teemal Eesti, kuhu vana lubas mitte kunagi enam tulla, sest seal on põrgulikult külm. Nimelt oli ta kunagi Tallinnas käinud, veebruari kuus aastaid kakskümmend tagasi.

Viis tundi lennujaamas oli ikka täielik piin. Pildistasin läbi klaasi lennukeid, käisin suitsetamas, siis pikutasin pinkidel, hiljem jälle pildistasin... ning needsin ennast vaikselt, et ma seda aega linnapeal ei kasutanud.

Tagasi Tallinna jõudsin öösel. Lennukis vastasin, et rinnataskus olnud pits, mille ma oma armsale tädimehele ostsin oli katki, kurat. Lennujaamast võtsin mingi Linnatakso takso ja sõitsin koju. Kui kodu uksest sisse astusin, avastasin, et olen oma telefoni taksosse unustanud. Kuna mul oli kodus veel üks telefon, siis helistasin sellega Linnataksosse ja rääkisin oma loo ära. Need vastasid, et nad ei ole ühenduses lennujaamas olevate taksodega, et need sõidavad omaette ning, et neil ei ole ka raadiosaatjat. Minu küsimuse peale, et kuidas nad siis saavad teid esindada, ei osanud daam midagi kosta.

Telefon ise oli vana räbal, kuid seal olevad numbrid olid mulle tähtsad. Pakkusin dispetserile välja, et vana võib telefoni omale jätta ja ma tahan ainult kaart sealt seest. Lubati siis taksojuhile teada anda. Loomulikult pole ma oma telefoni rohkem näinud.

Ehk siis jäi selle reisi põhjal Saksamaast ja Hamburgist hea mälestus, mille lörtsisid natuke ära eestimaised kõrvalnähud. Hamburgi soovitaks ma kõigil minna – ilus ja palju pakkuv linn: seal on olemas kultuur, metrood, ööklubid ja punaste laternate tänavad ühes kindlas linnaosas. Elbe on võimas ja inimesed on lahked. Naised, paraku, olid tõesti koledad. Ja hommikusöök hotellis... sakslased on jubedad koonerid selle koha pealt.