Saksamaa, Hamburg, St Pauli – koht kus keeb elu

Need, kes teavad, mis on St. Paul, piiluvad kindlasti korra üle õla enne kui lugemist jätkavad...

Jah, St. Pauli on stripiklubide, ööklubide ja lõbumajade piirkond Hamburgi kesklinnas, mille ma oma viimasel reisil sinna ülesse otsisin, et saada aimu, millest mehed räägivad.

Ma olin varem kuulnud lugusid sellest piirkonnast ja ma isegi teadsin umbes, kus kandis see asub, kuid igaks juhuks küsisin oma hotelli juhatajalt, et kus asub kuulus kahelt poolt punase planguga eraldatud tänav. Mees punastas ja ütles, et ei tea, millest ma räägin. Mis seal ikka, käisin toas, võtsin oma kaardi ja valmistusin seda kurikuulsat tänavat otsima. Alla tulles peatas mind seesama ennist punastanud hotelli juhataja ja ütles, et nüüd ta teab, millest ma räägin ning näitas suuna kätte (naisadministraator oli seekord silmapiirilt kadunud).

Sõitsin metrooga mõne peatusevahe lähemale ning asusin pisikese erutusega hinges oma rännaku eesmärki otsima. Ühel hetkel, kui olin juba segadusse sattumas, sest otsitud tänavat ei paistnud kusagilt, ilmuski see järsku minu ette – punane plank, mille vahelt vaid jala ja ühekaupa läbi mahtus.

Paremat kätt jäi ankru baar, käisin seal tualetis ja võtsin ühe õlle, sest tualeti kasutamine oli lubatud ainult kundedele. Võtsin siis baarileti ees istet ning laskusin vestlusesse ühe seal enne mind olnud saksa härrasmehega. Tegemist oli mingisuguse reisipaketi müüjaga, kes kätt südamel hoides vandus, et seksiturismiga tema ei tegele, tema tegeleb perekonnareiside ja pakettide müügiga, küsimus olevat moraalis. Uurisin siis selle „moraalijüngri” käest, kes miskipärast punaste laternate tänaval oma aega sisustas, natuke infot piirkonna kohta.

Selgus, et minu külaskäik toimus valel ajal – kell on vähe ja teispäevane päev vale valik. Aga kui seksi otsin (ta kasutas küll natuke teisi sõnu), siis seda siit ikka saab. Showd pidi saama üks tänavavahe edasi, seal on peatänav, kus on stripibaarid ja ööklubid. Üldiselt pidi piirkond olema üks turvalisemaid kogu Hamburgi peale, sest politseimaja asus seal samas ning õhtuti on patrullivaid politseinikuid väga palju, kes ka kohalike sutenööridega koostööd teevad, et turiste kaitsta.

Õlle joodud, sättisin sammud punase plangu poole, pugesin selle vahelt läbi ja olingi ametlikul Punaste Laternate Tänaval. Muide, plangule oli kirjutatud, et fotoaparaadid ja naised ei ole sellel tänaval sallitud. Tänav ise oli ilusasti puhas, palju puhtam kui teised Hamburgi tänavad. Kahel pool tänavat olid suured vaateaknad, mille kohal punast valgust andvad lambid. Vaateakende taga aga olid toolid ja toolidel kõige ilusamad naised, keda ma kogu Saksamaa reisi ajal näinud olin, ja tuleb tunnistada, et ega meil siin Eestiski niipalju ilusaid naisi ühel pisikesel tänaval kohata ei ole.

Tüdrukuid oli laupäevaga võrreldes, mil siin kõige parem pilt pidi avanema, vähe, kuid neid oli siiski rohkem, kui potensiaalseid kundesid tänaval. Kohe, kui pilk kellegagi kohtus, said sa võluva naeratuse ja kerge pea- või käeviipe osaliseks, et ole kena ja astu edasi. Tänava teise otsa jõudes ja tagasipööret tehes unustasin ennast korraks ühte klaasitagust kaunitari jõllitama ning see avas kohe akna, et minult „midagi küsida”.

Peab tunnistama, et suhtlemis- ja veenmisoskus on neil tüdrukutel tasemel, napilt oleksin oma põhimõtted unustanud ja pooletunnise „mõnusa olengu” pakkumise vastu võtnud. 50 euro eest pakuti maššaasi, väikest napsu, rohkelt puudutusi ja kui see ei mõjunud siis ka seksi. Suutsin siiski end nendest lummavatest silmadest ja suurepärasest kehast eemale sikutada, andes veel lubaduse, et tulen hiljem tagasi. Mille peale see seksjumalanna mainis, et pärast võib juba hilja olla...

Surudes alla hinges pakitsevat kõhklust, võtsin suuna peatänavale, et vaadata, mis sellel mulle ahvatluseks pakkuda on. Ühel hetkel märkasin paremalt suurt avatud ust, mille kohal ilutses punaste vilkuvate tuledega kiri „Seksi Paradiis”. Liikusin edasi mööda koridori, mis rohkem küll tunnelit meenutas ja avastasin juba tuttava sildi: Naised ja fotoaparaadid ei ole teretulnud. Koridor oli pikk, keerates kord vasakule, kord paremale, kuni peale kolme trepiastet sain aru, kuhu olin jõudnud. Pika koridori vasakul ja paremal pool olid uksed, mille taga tabureti moodi toolid ja toolidel kundesid ootavad tüdrukud. Siinsed tüdrukud ei olnud enam kõik nii ilusad, kui klaasi taga olevad tüdrukud, kuid peab siiski tunnistama, et mängukanne leidus siin ilmselt igale maitsele. Seal oli igast rassist igasuguse kehaehitusega tüdrukuid, naisi ja prouasid, kes kõik õgisid sind silmadega ja lootsid, et sa just nende ukse juures peatud, et teretada ja sisse astuda. Mõni agaram rabas isegi käest, et sind poolvägisi tuppa tirida.

Pean tunnistama, et kulunud koridor ja odava sisustusega toad tegid siin „ei” ütlemise oluliselt lihtsamaks ning kui olin juba pikalt mööda lõputuna näivaid koridore jalutanud väljusin sellest „Seksi Paradiisist” ning leidsin ennast taaskord tänavalt.

Otsustasin nüüd pilgu ka stripiklubidele visata.

Selleks ei olnud üldse palju vaja, sest tänaval pesitsevad sisseviskajad said mu kavatsustest kohe aru ning rabasid mu käevangu. „Õlle maksab ainult viis eurot ja vaatamine ei maksa üldse midagi” väideti ja lükati mind hellalt uksest sisse. Siis teatas sama mees, et õllega saab tüdruku ka kaasa ja see oligi kohe minu õllega platsis.

Tüdruk ise oli kaunis, Poolast pärit Ines (nii ta ennast vähemalt nimetas). Ines vabandas oma kehva inglise keelt ning hakkas siis soravalt samas keeles rääkima. Ines oli Poolast kolm aastat tagasi Saksamaale õppima tulnud ning alguses hotellis koristajana töötanud. Koristaja palk olevat aga nii väike, et sellest ei jagunud ei õpinguteks ega elamiseks. Siis oligi hotelli kokk maininud, et stripiklubi on just see koht, kus raha teenida ja ka õpinguteks jääb piisavalt raha. Kaunis Ines püüdis küll jätta muljet, et just täna on tema esimene päev, kuid sellest ei lasknud ma ennast petta.

Kogu tema juttu ilustasid pidevad komplimendid minu aadressil, mis olgugi, et läbinähtavalt võltsid, mõjusid siiski. Ega minagi võlgu jäänud, ütlesin ka mida ma temast ja tema välimusest arvan. Selle peale võttis tsirkus uue pöörde: Ines juhtis tähelepanu asjaolule, et mul jope veel seljas ja kindlasti on mul sellega palav. Võtku ma jope ära ja siis arutame ülejäänud riiete saatust. Kohe järgnes ka nukker pilk ja tagasihoidlik märkus, et Ines sooviks ka midagi juua – väike vein ei teeks paha. Veini eest küsiti aga juba 35 eurot.

Laval algas samas uus tantsunumber ning Ines pakkus, et tema teeks mulle rõõmuga eratantsu – kõigest 50 euro eest. Mainisin siis seepeale, et kõrvaltänavas saaks selle eest maššaasi ja muudki. Ines aga arvas, et nende klubi on ikkagi kõrgem tase ja 50 eurot on niigi pool hinnast, mis tavaliselt küsitakse. See pakkumine oli üle ta huuli lipsanud ka ainult selle pärast, et ma nii kaunis olen ja nii hästi lõhnan.

Saades aru, et selles kenas klubis võin ma pankrotti minna, lasin sealt jalga, peas kummitamas Ineselt saadud komplimendid ja tema avar dekoltee...

Rohkem ma sellel õhtul Hamburgi ahvatlustega ei tutvunud, võtsin kehakinnituseks kebabi ja paar õllet ning läksin hotelli puhkama, järgmisel päeval oli kojusõit.