Kuuba

Kuuba on üks väga huvitav saar. Seal näeb selliseid asju, mida Euroopas juba ei näe. Proovisimegi siis koos sõpradega Kuubat külastada, sest huvi selle riigi vastu oli väga suur juba mitu aastat. Saime seal sigarit proovida ja tänaval salsa muusikat kuulata. Esimese päeva parim osa oli sõit väga uhke taksoga ujuma. Auto aknad olid kõik alla keritud, roolis istus vanem mustanahaline kuubakas ja valjult kõlasid vaid Elvise laulud, kõik oli lihtsalt täiuslik. Taksojuht ootas meid ära kuni ujusime, ilma, et ta oleks meilt sentigi raha küsinud, et me ikka temaga linna tagasi läheksime. Küll kuubakad on alles naljakad!

Leidsime endale rendiauto, mis pidas reisi lõpuni vapralt vastu. Proovisime istanduse küpseid banaane ja apelsine. Pean tunnistama, et viimased me varastasime istandusest, sest ei suutnud kiusatusele vastu panna. Nii magusaid puuvilju pole varem saanudki! Seejärel saime osaliseks ühe mao rünnakul, kes teed ületas, hirmus pikk oli. Mitmekümnete kilomeetrite järel hääletas teel aga hiiglaslik krabi, sõrad püsti. Seiklusi meil ikka jagus! Kolmandal päeval juhtus meil rannas väike äpardus, meil sai autol bensiin otsa. Üks austerlane aitas meid. Kaks meie meest tõid joogipudelitega kütust, et saaksime edasi liikuda. Käisime Kariibi meres ujumas. Edasi liikusime Trinidadi mägedesse. Äsja oli vihma sadanud ning kõikjal auras. Ootamatult jooksis meie ette põrsapere, hiljem nägime, et see on normaalne kui kodusiga ümber maja ringi luusib. Vihm oli teinud tee pehmeks ja kuna meil ei olnud maastur, siis me jäime oma ringreisil mudamülkasse kinni. Kohalikud mehed ja poisid aitasid meil autot välja lükata. Neljandal päeval otsustasime koske vaatama minna. Mägirada kose juurde oli pikk ja väsitav, kuid vaeva väärt. Pärast kose nägemist ning väikeses ojakeses ujumist, asusime teele Nuevitase linna. Autost oli hirmus kahju, sest tee, mida mööda üritasime kohale jõuda oli lausa kohutav. Hiljem läksime siis jala edasi, pidime ühele saarele jõudma, kus ööbida saab. Meie plaan nurjus, sest ootamatult olid meie ees suletud väravad. Siis otsustasime kruusatee ääres telgid püsti panna. See päev läks meil ajalukku ka sellega, et Jaak, kellel polnud auto juhtimiseks volitust, otsustas siiski sõita, ja mis sellest sai - me saime politseilt 2 korda trahvi. Esmalt seepärast, et möödusime teisest autost politsei putka juures ja teist korda saime mitte millegi eest. Politseinik küll ütles, et ületasime kiirust, aga me tõesti ei teinud seda, nägime seda kõik. Neil ju kiirusemõõtjaid pole ja küllap oli siis lihtsalt vaja kellelegi trahvi teha.

Viiendal päeval juhtuski nii, et auto jäi seisma - meil oli bensiinifilter purunenud. Helistasime erinevatesse kohtadesse, et abi saada, kuid nii rendiautode firmades kui ka politseis ei osanud keegi inglise keelt ja pidime oma jõududega hakkama saama. Rein mõtles natuke, ronis auto alla ning mõne aja pärast oli auto korras. Seda teadis ainult tema, mis ta seal all tegi. Teda aitas üks väike telgijupike ja teip. Natukene saimegi edasi sõita ja siis sai kütus lõplikult otsa. Meid aitas natukene maad edasi rohukäruga traktor ning suur veoauto, millega saabusid metsa vahele meie kütusepäästjad. Kuuendal päeval kõndisime rannas, vaatasime, kuidas noored tümpsuva veoauto kõrval rummi jõid. Seitsmendal päeval proovisime ära ka kohaliku velotakso. Naersime pisarates, kui nägime, kuidas vaene pisike kohalik mees vedas Jaani ja Jaaku. Velojuht lausa hingeldas ning pühkis higi, ega Jaak ka kade olnud, püüdis temagi vahepeal jalaga hoogu juurde lükata. Kaheksandal päeval tiirutasime linna peal. Märkasime, et seda linna võiks kutsuda noorte linnaks, sest seal olid tähtsal kohal nii ööklubid kui ka baarid ning noored lihtsalt liikusid kõikjal. Otsustasime lausa Aadama ülikonnas ujuda, sest meil oli vette minemisega hirmus kiire. Väga palav ilm oli. Õhtul proovisime rummi lähemalt - oli väga hea. Üheksanda päeva hommikusöök möödus meil kahtlasel moel ühes väikeses ruumis, kus polnud aknaid ega midagi, justkui oleks meid peitu pandud, et keegi meid ometi ei näeks. Öösel oli ka keegi väga usin tegelane meie auto ära pesnud ja ega me siis kadedad ka olnud, ta nägi ju ikkagi vaeva. Jaak oli kogemata oma rätiku pannud ussi uru peale, sest kui ta rätiku ära võttis, siis Päikesest uimane uss vahtis talle tükk aega otsa. Järgmises linnas vaadati meile väga pikalt järgi, see näitas, et seal käib vähe turiste. Suured silmad tegime, kui me nägime ära kohaliku kino. Saal oli nimelt väga suur, kuid oleks te näinud seda pisikest telekat lava peal. Pahvatasime kõva häälega naerma. Kümnendal päeval kolasime poodides, kus saime taas teada, et ruumid on suured, aga kaubavalikut eriti pole. Vaatasime ka söögikohti. Üheteistkümnendal päeval sõitsime Havanna suunas ja seejärel kihutasime Vinalesesse, kus tahtsime näha tubakakasvandust. Jäime pimedasse öösse, tee oli käänuline ning ilma teeviitade- ja teetähistusteta. Ootamatult seisis keset teed ka tuledeta traktor - ei taha ettegi kujutada, kui palju neil seal liiklusõnnetusi aastas on. Osad meie meestest käisid kohalikus kõrtsis ka ära. Kaheteistkümnendal päeval jõudsime ühe suure vabriku juurde, mis mingis mõttes meenutas õmblustöökoda, kus naised istuvad järjestikku ning sordivad tubakalehti suuruse järgi hunnikutesse. Hiljem saadetakse suured kontrollitud ja kuivatatud tubakalehed pakendatult Havannasse ja Rio de Pinari, kus toimub sigari rullimine. Kuna see oli hooajaline töö, siis me teistesse vabrikutsesse ei pääsenud.

Oligi jõudnud kätte meie reisi viimane päev, mis ei tundnud puudust ootustest. Esmalt oli vaja auto ära anda. Sellega meil alles probleemid algasid. Nimelt oli meil rentijaga suusõnaline kokkulepe, et viime auto alles kella seitsmeks tagasi, aga lennujaama tips oli niivõrd nõme tegelane, et tahtis meilt viimase päeva eest küsida terve päeva raha, kuna teda suusõnalised kokkulepped ei huvitanud. Kui palusime tal helistada auto rendilepingu allakirjutajale, siis ta keeldus ja väitis, et see inimene täna ei tööta. Ta lihtsalt tahtiski meiega vastik olla. Siit õppetund - kui miskit kokku lepite, siis tuleb kõik kirja panna, sest muud kokkulepped ei loe. Õnneks nägi seda olukorda pealt üks kohalik mees, kes tuli hiljem meie juurde ja ütles, et sai ühendust vajaliku inimesega ning me ei pea enam juurde maksma. Lausa hüppasime rõõmust, sest ta oli ainus, kes meid uskus ja kontrollis. Andsime ta lastele tänutäheks vahvaid asju, mida olime Eestist kaasa võtnud. No liiklustrahvid pidime ikka kinni maksma.

Minge Kuubale ja te näete tõeliselt palju. Seda kõike on tegelikult suht keeruline kirja panna. Emotsioonid on pigem hetkelised ja nende päevade jooksul oli neid väga palju. Hea planeerimine toob kaasa ka hea reisi - nii et head julgust ja ettevõtmist teile.