Müstiline Norra

Soov jalgrattal läbi Lapimaa Põhja-Norra kõnnumaale jõuda realiseerus ühel päeval hoopis teistsuguse külastusega sellesse toredasse riiki. Juhuste kokkulangemisel sattusin Oslost seitsmekümne kilomeetri kaugusele Glamma jõe äärsesse alevikku, kuhu jäingi pikemaks ajaks pidama. Unistused kaljurahnudest ja maalilistest fjordidest asendusid Lõuna-Eestile sarnaneva kuppelmaastikuga, sekka mõni graniidipaljandik. Taimestik ning metsmarjade valik ei erinenud millegagi hilissuvisest Kõrvemaast, kus armastasin sageli liikuda.

Mägiteid päevast päeva jalgrattaga mõõtes kohtasin punapõskseid taate ja memmesid tempokalt jalutamas ning lõbusalt tervitamas. Samas liikusid noorte grupid seljakottidega juuksed tuules lehvimas. Tegelikult sattusin keskkonda, kus kogu teadliku elu nõuka ajal matkasin. Uskumatu oli lihtsalt see, et selline elustiil ikkagi kuskil eksisteerib ja on laialdaselt levinud üle maa. Alati, kui uude riiki reisisin, arvestasin kohalike oludega, et inimesi oma harjumustega mitte häirida, sest olin ju külas. Siin trollidemaal aga tunnetasin esmakordselt, et saabusin koju. Kuigi heaoluriik võimaldas inimestel maandada olmepingeid, ei olnud lõbusus, heatahtlikkus ning sportlik vastupidavus iseenesest tekkinud iseloomuomadused, vaid pikaajalise ja järjepideva tegevuse loogiline jätk. Mäletan paljudelt orienteerumisvõistlustelt norrakaid, kui kompleksivabu riiete vahetajaid. USA-s seevastu saime ühe tühise sulistamise eest inimtühja kanjoni kose all priske trahvi ei tea kuskohast välja karanud mundrimeeste poolt. Selgitused, et Euroopas sellistele asjadele üldse tähelepanu ei pöörata jooksid lihtsalt liiva. Norras vastukaaluks kohtasin eranditult lustlikke ja abivalmeid korravalvureid.
Eredamaks näiteks võis lugeda Holmenkollenis peetud maailma karikavõistluste etappi lumelaua hüpetes. Seal tuiskas peale pidulikke fanfaarihelisid hüppemäe laskumisnõlvalt alla alasti lumelaudur, mille peale politseinikud südamest naersid. ning asi oligi lahendatud. Norrakas oli rõõmsameelne ning armastas palju nalja teha ja anekdoote rääkida.  Müstiline mägikeskkond ning kosutavalt värske õhk võimendasid positiivset enesetunnet. Neljasaja meetri kõrguseni ulatuvad kinnikasvanud kuppelmaastikud varjasid lugematul hulgal ringisibavaid metsloomi ning imekauneid mägijärvi. Viimaste kaldailt ei puudunud pea kunagi  mõni askeetidele mõeldud onn või halvemal juhul ainult paat. Lodja puudumisel üks pisike vette ulatuv hüppelauana kasutatav lauapaar ikka. Populaarsele murukatusele sekundeeris esiisade puitehituskunst, millest lugupidamine ei mahuks ratsionaalsele eestlasele pähe. Mõni kunagine elamu või ait seisid püsti ainult jumala abiga ja vaiade toel. Muutudes samaaegselt ohtlikuks sinisilmsetele lastele, kes müttasid nii talvel, kui suvel poolpaljalt ning pakatasid tervisest.

Kuppelmaastiku metsarajad üllatasid jalgrattureid metsloomade liigiküllusega. Harvad polnud juhtumid, kus hooletu mägraisand kolinal vastu liikuvat ratast jooksis ja seejärel saba jalgevahel kraavi veeres. Samuti sattusin põdrapere sekka nii, et vanemad ühele poole teed jäid ja kaks vasikat mulle teiselt poolt otsa jõllitasid, kuni ettevaatlikkus võitu sai ja nad üle raiesmiku plagama otsustasid panna. Elasin maal, kus inimesed liikusid autodega, kuid ei pidanud paljuks sealt ka välja astuda, et jalgrattaga mõni tiir teha või seljakott seljas kuhugi ronida. Vastandiks USA-le, kus jalgsi liikumiseks tuli lugematul hulgal kruntide mururibasid ületada, et mitte sõiduteel liikuda. Kõnniteid selles autostunud ühiskonnas lihtsalt ei olnud. Norrakate liikumisharjumus kuluks ära igale endast lugupidavale rahvale ja korravalvurite sõbralik mõistlikkus võiks nakatuda mujalegi. Viimased olid selles riigis pigem toredad abimehed, kui kompleksides ärapanijad. Ebatraditsioonilistes kohtades liikudes õppisin maad ja rahvast kordades paremini tundma, kui seda oleks võimaldanud mõni inforikas turismireis. Matkasin kohalikel metsateedel kaugel linnakärast ning autodest. Kohtusin eranditult lustlike ning naerusuisete inimestega vaatamata vanusele. Trollidemaa elanike keskel oli kerge elada ning mõnus olla.