Veel müstilisest Norrast

Statistika väitel pidi Norras iga seitsmekümneüheksas inimene olema miljonär. Eestis elades ja selliseid näitajaid kuuldes ei osanud tavainimene seda endale ette kujutada. Ju siis oli tegemist mingi hoomamatu tasandiga, milleni küündimiseks elu võimalusi ja teadmisi ei pakkunud. Samas ei osanud viimast tahtagi. Olmes suhteliselt vähenõudlikuna olid mu väärtushinnangute mõõdupuuks kultuuriväärtused, mille edasikandjate hulka kuulusid intelligentsed ja õpihimulised inimesed. Tavaliselt oli tegemist päris huvitavate persoonidega ja rahale jäi sellisel juhul üsna tagasihoidlik roll. Kõik ei olnud müüdav ja kõik ei olnud ka õpitav.  Inimene ei uskunud ju kunagi oma rumalust, kuni praktiline elu vastupidist tõestas. Seetõttu tunduski väga huvitav jõukama klassiga lähemalt tutvuda, kuigi majanduslikust kindlustatusest rõõmsameelsed olid norrakad kõik. Murest murtud inimesi ma ei kohanudki. Rikkuse mõõdupuuks kujunesid  arhitektuuriliselt eripalgelised eramud. Maaringkondades piirduti puitehitistega. Linnas kasutati raudbetoonelemente või armeeriti kogu hoone karkass ning valati betooni. Alles viimistlusjärgus anti soovitud stiil edasi. Samuti omati kalleid ja tehniliste näitajate poolest huvitavaid või siis eksklusiivseid automudeleid. Viimastega ei eputatud, vaid lihtsalt nauditi omandust. Võeti elult pakutu vastu. Miljonär ei olnud üliinimene, vaid tegelikult üsna tavaline ja lihtne kodanik. Naine viis lapsed hallika „Peugeot 206”-ga kooli, mees tõi nad jälle sealt ära, kui töö võimaldas. Ei pääsenud nemadki prügikoti tassimisest majast eemal mäejalamil asuvasse konteinerisse. Ka  lapsed jonnisid sõnakuulmatult. Korraliku koerakutsika kasvatamisega ei viitsitud samuti tegeleda, vaid lasti viimasel lihtsalt sõbralikuks olevuseks kasvada, kes hoiaks kodu ning mängiks vajadusel pisiperega.  

Kui olid mäe sisse paraja suurusega krundi soetanud. Rajanud välibasseini koos tenniseväljakuga. Ehitanud valmis külalistemaja, mis Eesti mõistes tähendas tagasihoidlikku eramut. Püstitanud mitme auto hoidmiseks garaazi ja lasknud monteerida paarikümne meetri pikkuse ning kümne meetri laiuse kahekordse maja. Eramu keldrisse mahutanud korraliku veinihoidla, esimesele korrusele kinosaali, raamatukogu, kaks suveaeda ning üüratu köögi, neljast verandast rääkimata. Samasse paar kaminaga halli ja ülakorrusele hulgaliselt magamis- ning vannitube. Siis hing hõiskas, kuid interjöör tuli ka stiilselt lahendada. Seinad lausa nõudsid midagi erilist.  

Arvestatavat kunstikogu kohtasin harva. Mõni originaal küll leidus, kuid lõviosa koosnes päevinäinud kuivnõela tõmmistest, sekka mõni õlimaal või linoollõige. Raamide valik oli tavaliselt üsna nigel, kuid omanikule kindlasti armas. Hoomamatu eraomandus hõlmas palju kraami. Suur ja raskesti edasimüüdav puitmaja tundus ebapraktilise investeeringuna. Tavaliselt jäi kogu hoone korraspidamine naise õlule ja see ei olnud üldsegi ilus tegu. Eks temagi unistas nooruses millestki kaunist ja mittekoormavast. Vaevalt haritud naisele selline kodukana elu suurt naudingut pakkus.  

Jõukas ja erudeeritud inimene väärtustas reeglina tervist, seega tegeles asjadega, mis viimasele kosutavalt mõjusid. Norrakas matkas mägedes, suusatas, ujus või sõitis jalgrattaga. Vähesed konutasid kodus. Rahvas nautis loodust ning liikus palju värskes õhus, mis sealkandis oli erakordselt kõrge kvaliteediga. Mul hakkas siiralt kahju inimestest, kes pidid jalutama varakevadises Tallinnas.