Avardunud maailm on pakkumas eestlastele üha uuenevaid reisimisvõimalusi. Goa ning Phuket on muutunud eestlaste seas juba tavalisteks turismipaikadeks, üha rohkem kohtab juba eestlasi ka näiteks Kariibi mere saartel ja Peruus. Siiski leiavad huvilised veel palju erinevaid võimalusi, kus aktiivselt puhkust mööda saata. Ühest võimalikust aktiivse puhkuse sihtkohast vestlesime lendurina töötava Jaanus Orusaluga, kes ühendas oma puhkuse oma hobiga, käies surfiretkel Venezuelas.
Kuidas sa surfi juurde sattusid ja miks just selline hobi?
Surfiga olen nüüdseks ligi neli aastat tegelenud. Selle hobi juurde sattusin nagu paljud teisedki – ühe tuttava soovitusel. Tuttaval oli kuuris surfilaud olemas, see sai suvel korra välja võetud ja ära proovitud. Oli selline vana veneaegne Vigri puri. Sain mõned näpunäited ja läksingi proovisõidule. Tundus väga lahe ja otsustasin ka endale analoogse laua 2000 krooni eest osta. Sellega sõitsin terve suve ja olin väga õnnelik. Siis sai järjest neid laudu ja purjeid vahetatud. Esimesel korral saab ehk laual vaid viis sekundit püsida, aga juba sellest on väga palju mõnu. Järgmisel korral saab kaks või kolm meetrit sõita ja lõpuks saab juba merele ja tagasi sõita. Ei teki mitte mingit tüdimust. Surfamist olen õppinud täiesti iseseisvalt ja eraldi koolitusel käinud ei ole. Ütlen vaid, et lollid õpivad oma vigadest - targad teiste omadest.
Kuidas kokku panna head surfikomplekti?
Tänapäeval on laudu ja purjeid seinast seina. Kui oled algaja, siis tasuks poest küsida algaja varustust või siis alati võib osta ka kellegi kasutatud varustuse. Poes on selline kaup küll kallis, kuid järelturul olevate asjade hind eriti ei muutu, võid mõne aasta pärast oma varustuse peaaegu sama hinnaga maha müüa. Mina olen oma tuttavatele ostnud 4 000-15 000 krooni maksvaid varustuskomplekte - hind oleneb paljuski sellest, kui palju on viitsimist otsimisega tegeleda. Mul endal on üks vaiksema ilma jaoks mõeldud Formula varustus ja siis selline väiksem 100 cm laud.
Kuidas Sa oma taset hindad?
Algaja tasemest olen üle saanud. Vaatan pigem seda, mis mulle endale meeldib, mitte seda mida teised teevad. Pole kunagi niimoodi ennast teistega võrdlenud, ise arvan, et olen kuskil keskel. Siiamaani pole ühelgi võistlustel osalenud, kuid järgmisel aastal proovin kindlasti. Mulle meeldib rohkem ise sõita, kasvõi näiteks saarele ja tagasi.
Milline on ideaalne surfiilm?
Ütleme nii, et päris surfarite jaoks on umbes 10 meetrit sekundis juba väga hea ilm. Siis on kõik prognoosid välja uuritud ja täpselt teada, kus kohas tuul puhub ja milline laine on. Algajate jaoks on ideaalne ilm rahulik, vaikse tuule ja olematu lainega.
On Sul oma meelispaigad, kus Sa sõitmas käid?
Eks peamiselt sõidan ikka Eestis. Üks ideaalne koht minu jaoks on Püünsi, sest seal on väike laine ja hästi tugev tuul. Käin ka Pirital ja Kakumäel ja igal pool mujal. Hästi palju käiakse Vääna-Jõesuus, sest seal on võimalik ka hüpata. Hea koht on ka Hiiumaa - sinna tulevad kõik suured Läänemere lained otse sisse. Peagi lähen jälle Dahabi ja suvel Kreekasse.
Milline on Sinu senine meeldivaim surfimälestus?
Kindlasti mingisugune selline hetk, kui tunned, et oled millegagi hakkama saanud. Suudad näiteks lauaga ringi pöörata ja see laud on samas klissis. Viimane selline mõnus mälestus oli suvel: sõitsin Kakumäelt Naissaarele. Sealt vaatasin siis Tallinna poole ja sõin marju ning kõik tundus nii teistmoodi.
Mida kujutab üldse endast surfiretk?
Tavaliselt minnakse surfiretkele koos seltskonnaga, kaasa võetakse varustus nädalaks ajaks ja sõidetakse ringi. Õhtuti toimuvad igasugused suured peod, kell üheksa igatahes magama ei minda. Sellistel surfiretkedel käiakse näiteks talvel. Hästi populaarne koht on Dahab, kus on lahe surfarite küla. Sügisperioodil oli seal eestlaste kamp ligi poolteist kuud kohapeal. Terve päeva puhub tuul, ühesõnaga surfiolud on head. Seal käivad kõik - nii algajad kui ka profid. Kõik õpetajad on maailmatasemega. Ja kui kui midagi juhtuma peaks, siis tuuakse hättasattunu paadiga veest ära.
Räägi lähemalt oma Venezuela surfiretkest. Millega tegelesite, juhtus äkki ka midagi ekstreemset?
Venezuela on iseenesest väga ilus ja soe võrreldes näiteks Hurghada talvega. Vesi on 26-27 kraadi ja õhk 30 kraadi; iga päev puhuvad tugevad tuuled. Nimelt tekib tuul sealkandis loodusliku mehhanismiga - päike soojendab ühest küljest mäekaldaid, mille tagajärjel tõusevad sealt õhuvoolud üles, tekitades sellega tuuleringluse.
Käisime Margarita saarel kuskil 20 inimesega, kelle seas oli naisi rohkem kui mehi. Surfarite seltskond oli väga kirju - alates arstidest lõpetades tavaliste reatöötajatega. Samas keegi mingit vahet ei teinud, tunti ennast ühtse perena. Meie seas oli nii algajaid kui ka proffe ning iga taseme jaoks oli oma juhendaja. Ja järsku avastad, et mingist hetkest sõidad juba nii, et laud on praktiliselt vee peal, trapetsiga oled kinni ja mingit jõudu rakendama ei pea.
Saarel on kuus-seitse surfiklubi, kuhu surfarid kogunevad. Meie seltskond oli super, ehkki päev ja öö kippusid lõpuks segamini minema. Näiteks juba esimese päeva õhtul olid suured peod, kus joogid maksid meie rahas umbes 10 krooni. Ei suutnud aru saada, kuidas see on võimalik... Teisel-kolmandal päeval keeras mingisugune bakter kõigil sisikonnad segamini ja palaviku üles. Väljas oli 30 kraadi sooja ja inimesed kõndisid värisedes ringi, seljas kampsunid ja peas mütsid. Mind tabas see salapärane tõbi neljandal-viiendal päeval, seega vähemalt mõne päeva sain täie mõnuga surfata.
Võtsin selle aja jooksul neli kilo alla, kogu aeg oli vaja surfata, aga samas keha ei omastanud ühtegi toitainet ja kõik rasvad läksid töösse. Üksikutel vabadel hetkedel sai käidud nautimas ka saare loodust, mis on lummav. Inimesed on heatahtlikud, kuid samas on neil sügavalt ükskõik, mida sina tahad – näiteks nemad teevad oma poe alles siis lahti, kui nemad seda tahavad. Kord tahtsime õhtul kell kuus pitsat, aga rannakohvikud olid juba kella viiest kinni Söögikohad aga avati alles kell seitse õhtul.... Käisime rääkimas, et tahaks ikkagi midagi süüa, aga meile vastati, et see on ju Margarita, see ei ole mingi Euroopa! Läheb veel veidi aega, aga kui tahad, tule katsu, ahi ei ole veel kuum...
Kogu reis läks muidu nagu plaanitud, kui kõhuhädad välja jätta. Samas aga see ühendas inimesi – kõik said hommikul kokku ja rääkisid, et kuidas ikka keegi end tunneb ja mis ta eile tegi jne. Kusjuures järgmist gruppi tabas täpselt sama saatus.
Kui kellegil tekkis nüüd suur huvi surfi vastu, siis kuhu ta pöörduma peaks?
Kõige parem koht on www.surf.ee, sealt leiab kõike, alates koolitustest kuni surfiretkedeni ja saab ka müügifoorumist varustust osta. Kõige parem on see, kui sul on mõni surfarist tuttav; ise arvan, et et kellegil pole selle vastu midagi, et algajale mõni näpunäide anda. Kui on algaja jaoks vastav ilm ja vastav varustus, siis saad esimese tunde kiirelt kätte. Ujumisoskus pole otseselt vajalik, sest kõik kannavad päästeveste.
Lõpetuseks võin hoiatusena öelda seda, et kes on kord juba surfamisega tegelema hakanud, siis sellel enam tagasiteed enam ei ole. Ise olen „nakatanud“ surfipisikuga kümmet inimest, keda olen ka vajadusel nõu ja jõuga abistanud. Aga seda peab juba iga inimene ise otsustama, kas ta soovib just sellisel viisil oma vaba aega veeta. Minu kindel soovitus on – proovige, ja Te ei kahetse!
|
