Mitmepalgeline Moskva

Rännumees Tõnu Lääne saatis Lommi toimetusse katkendi ühest oma huvipakkuvast vanast reisikirjast-päevikust, mille lõigu siinkohal avaldame. Tänud Tõnule!

14.08.1995.  Moskva Riikliku Ülikooli ühikas.Galuškino 9. 
Miljonilinn tutvustas end kohutavalt suure kivise külana. Seal kohtas kõike: toonitatud klaasidega mersusid, „bemareid”, kerjavaid mustlasi ja räpaseid valgenahalisi. Eirati liikluseeskirju, ega märgatud valgusfoore. Linn oli ohtlik, kuid ka turvaline. Agressiivsel egoistil läks kõige paremini. Suuremate ärikeskuste üle valitses allmaailm. Normaalne mees võis hilisööni rahulikult ringi jalutada. Ületades aga lubatud piire, sai ka tema korraliku keretäie ning jäi ilma passist, rahast ja riietest. Dollar määras kõik. Seadused maksti kinni, vastuhakkajad tõsteti miilitsa abiga välja ja peksti vaeseomaks. Sodi lendas ühika akendest süüdimatult välja ning hämaras jalutades võisid vabalt pudeliga vastu pead saada. Hommikuvalguses haris luuamees vilunud tõmmetega akendealuse üle ja jäi pikisilmi järgmist aovalgust ootama. Leidus ka puhtaid elamurajoone (Jauza; Кrõlatskoje), kus prügi kenasti konteineritesse korjati. 
Leemendasin trenni tehes higist, kuid kohalikud ei väsinud mult iialgi suitsu küsimast ja kui seda juhtumisi ei olnud, siis paberossile tuld igaljuhul. 

Metsakasvanud Moskvas elas tõeline loomaaed. Peremeestega neljajalgseid kohtas hulgaliselt ja kõikjal. Nägin pisikesi, suuri, siledaid, voltisnahkseid, karvaseid ja kräsulisi. Koeri armastati ning nende peale ei karjutud ja kasse kividega ei loobitud. Hulkuvad isendid liikusid omapäi stoilise rahu ja iseteadvusega. Eriti põnev oli neid jälgida kahekümnerealise tänava vöötrada ületamas, kus nutikas seikleja end iga kolme meetri tagant sõidusuunda keeras, et autode vahel ellu jääda. Haruldane kohanemisvõime. Loomad ei olnud agressiivsed. Nad ei kandnud suukorve ega haukunud möödujate peale. 

Suure küla austavat nimetust kandis pealinn õigusega, sest paremagi tahtmise puhul ei meenunud Euroopas suuremat linna, kus kuueteistkorruselise maja võsastunud külje all jooksid ringi sead ja kanad. Reeglina moodustasid korruselamud rõngaskaitsena siseõue, kus käis vilgas jõudeelu. Teati tunti naabreid ja aidati teineteist. Mängiti kaarte, doominod ning joodi viina. Vene inimene ei sallinud üksindust, ta armastas lõõtsa ja kitarri saatel laulda, kusjuures valdavalt tegi seda hästi. Stiilseid parke kohtasin harva, pigem sarapuu võsa või üksikuid suuremaid puid. Põhiliselt oli tegemist soisesse võpsikusse rajatud elamufondiga. Metsik loodus varjas kolmanda korruse aknaid. Kuskil jalutati koeraga, taamal hiilis pisike kass, eided laterdasid pikal pingil jalgu kõlgutades, neljanda korruse aknast kostus akordionihelisid ja lõbusas meeleolus noormeeste kamp mängis trepil istudes kitarri. Tõeline elamus. 

Moosekante kohtas kõikjal: metroos, Arbatil, VDNH-s jne. Reeglina olid nad oma ala virtuoosid. Vana Arbat kuulus üldse eriliste nähtuste hulka. Seal kohtas kõike alates maalikunstist ja lõpetades dzässmuusikaga, rääkimata pudikaubandusest. Räpasest linnaosast oli võimalik tänava lõpus siirduda uhiuude valgesse MC Donaldsisse ja külastada linna puhtamat peldikut. Õhtul säras suurlinn tuledes, kõrgehitistel plinkisid (hotell „Kosmos”, „Ostankino”) signaallambid. Selles melus, süsihappegaaside pilvedes ja autode uputuses kahanes inimese väärtus kaduvväikseks. Palavatel suvepäevadel(+34 vilus) tekkis tunne, et kas see küla üldse elavatele oli mõeldud. Pidevalt tormati kuhugi. Eriti müstiline ja arusaamatu näis kõrgete sõjaväelaste kiirustamine eskalaatori treppidel. Tahes või tahtmata tekkis küsimus, et mis juhtuks, kui kuu aega ei töötaks ükski militaarne asutus. Kas maailm saaks hukka? Vist mitte. Siin asus valge maja, mida peale kahuritest tulistamist ülikiirelt 60 miljoni dollari eest remonditi. Samas linnas leidus ka garaaž, mille katusel ilutses karsonlik majapidamine koos lillepeenra, aiakese ja koerakuudiga, milles haigutas peni. Eestimaale selline stiil ei sobinud, kuid siin oli taoline leidlikkus rahvale omane. 

Moskva kätkes endas tohutut rikkuse ja vaesuse kontrasti. Võis imetleda VDNH purskkaevu kullatud kujukesi ning mööduda kolm päeva järjest lumehanges vedelevast laibast. See linn hakkas silma ebaotstarbekuse, stiilituse, mõtlematuse, naiivse lihtsameelsuse ning verdtarretava lollusega. Kõrvuti pahedega hõljus siin tippkultuuri lummav aura. Selle paigaga olid seotud Kramskoi, Vrubel, Tšaikovski, Roerich, Mihhalkov, Raikin, Tretjakov, Nikulin ja hulgaliselt teatreid koos silmapaistvate näitlejatega. Kivilinna lähedalt metsast leidsid ratsabaasi või suure magistraali äärest pargist nulgude allee. Võisid suvalise metrookassa juures sõimata saada ja samas mõnest poest naeratavalt müüjatarilt sooje soovitusi kuulata või lihtsalt Roerichi muuseumis mägiansamblite lummavat koloriiti nautida.  Nägid nahaalseid autojuhte ja kohtusid hetk hiljem inimesega, kes sind õnnelikuks tembeldas lihtsalt põhjusel, et sul ei olnud käekella.

 11.11.1995.   
Tulikuumast suvelämbusest sai lumesodine talvehakatis. Vanajumal seljatas mu ühikavoodisse ning võimaldas mõtiskleda. Nautisin totakat Šveiki ja juurdlesin prussakate eksistentsi kasulikkuse üle. Sõbrakesed olid meile koduloomade eest. Loendasime neid hommikuti ja õhtuti ning kurvastasime, kui tuttavad isendid saatuslikul kombel kaotsi olid läinud. Kuuejalgsetele meeldis kangesti soe ja niiske kliima. Viimast teades võis neid proletaaarlasi  edukalt suunata. Sama õnnetud olid kärbsed. Nende armetu toidulaud ei võimaldanud täisvõimsusel põriseda ja tekkiski mõte liigi võimalikkusest tulevikus. Rõhutu seisust pidid kassid ning koeradki taluma, sest domineeris „looduse kroon” ehk inimene. Viimast jätkus kõikjale: lumesodisesse Kiievi vaksaliesisele ajaleht näol külmuma; VDNH metroo trepile koer süles kerjama; OMON-lase riietusse automaat kaelas raha mõjul seadusi muutma; suvaliste kassade juurde trügima olgu järjekorras kasvõi üks inimene, ikka ette; valgusfoori punase tule puhul oma suurt sopast autot ülekäigurajale parkima või lihtsalt mõnel lapsel üle jala sõitma, kuigi väikemehel oli roheline tee ja jaksu liialt vähe, et eest pageda. Tegemist oli sihikindla aastatepikkuse riikliku poliitika viljadega. Hetk hiljem jutlesin heasüdamlikkusest õhkuva koristajaga ega saanudki enam millestki aru. 

Samas sümpatiseeris Lennart Meri külaskäik Yucatani poolsaarele maiade mälestiste juurde. Mitte nii nagu omal ajal Iraani šahh Tallinnas Tehnika tänava valuutapoes vaipa käis ostmas või Brežnev kingakarpi kuldtähekesi korjas. Selline aatemees ja kõrgerudiit reklaamis meie riiki kõige paremini. Ta mitte ainult ei külastanud, aga suure tõenäosusega mõtestas ka lahti ja sai aru, mida oli näinud. Olen seda kogenud tema teoseid lugedes.  

21.11.1995. 
Tühisest hõõrumisest kedrekondil tekkis punane laik ja hiiglaslik mürgitusele sarnanev paistetus. Asi läks nii hulluks, et nõudis kirurgilist vahelesegamist. Tuli Moskva meditsiiniasutustes end märgatavaks teha ja samas mõista anda, et oled ikkagi kohalik. Sellisel juhul ei küsitud passi ja haigeraamatut, ega tembeldatud välismaalaseks, mis sundinuks rahapuudusel panka röövima. Asjatundliku abi vajadus viis mind niikaugele, et sain saatekirja ja edasi läks juba konveiermeetodil, kus päritolu enam rolli ei mänginud. Plaanisin paari tunniga hakkama saada, kuid operatsioon ja taastusravi võtsid palju rohkem aega. Saatsin raha ja riided sõber Urmasega ära ning astusin katsumustele vapralt vastu. Hospitaliseerusin tudengina ja peatselt lesisin operatsioonilaual, kus kohalik lõunamaapoeg mind vaheda skalpelliga prepareerima hakkas. Iga liigutus reetis, et huvi kirurgia vastu algas tal varasest noorusest. Peale lõikust komberdasin palatisse, mis sai mu koduks korrusel, kus kõik toad kubisesid inimlikust õnnetusest ja tragöödiast. Nädalapäevad hiljem jätsin hüvasti olude sunnil tekkinud kaaslastega ning suundusin õnne otsima. Sukeldusin talvesopasesse pealinna, et oma palganatuke välja teenida.

26.11.1995. 
Õnnetuse eest hoiatas saatus alati ette, sellest tuli lihtsalt aru saada...

2.12.1995. 
Külastasin Vahtangovi teatri etndust „Kolm Casanovat”, et imetleda klavessini muusika saatel Jakovlevi ja Eesti päritolu Agnessa Petersoni meisterlikku näitlejatööd. Viimase asetasin  Ita Everiga ühte klassi.

3.12.1995. 
Davis Cupi finaalis võitis USA Venemaad 3:2. Psüühiliselt teistest üle olnud Sampras tutvustas end, kui enesekindlat ja visa võitlejat. Kafelnikovi ebalev esinemine muljet ei avaldanud, kuigi üksikuid eredaid momente siiski oli. Courier mängustiil erines teistest kardinaalselt. Ratsionaalne, osav ja jõuline mängumees parreeris tugevalt ning vajadusel ülipehmelt. Äkilised kiiruse muutused ning fantastilised tilkpallid tõid talle edu. Tšesnokov meeskonnamängijana sümpatiseeris aga kõige rohkem. Hetkekski ei ununenud hiljutine poolfinaalmatš Michael Stichiga, mille eest Jeltsin isiklikult riikliku autasu üle andis. 

Tiimi liikmeid autasustati medalite ja karikate koopiatega. Esikohale anti suured salatikausid ja teiseks jäänuile väiksemad. Premeeriti viit meest, kuigi USA puhul tundus autasustatuid kuus olema. Kogukas karikas koosnes neljast osast. Kaks suurt alusketast mähiti riidesse ja asetati ratastega raudkastidesse. Sinna läks ka üüratu alusvaagen. Salatikauss peideti aga omaette metallist karpi. Nägin lühikese ajaga ära maailma meeste tennise ladviku. Poolfinaalis sakslaste tipud ja nüüd USA omad, fantastiline.

6.01.1996. Moskva. Galuškino 9. 
Õhtupimeduse saabudes, kui suurlinna kauge kuma Jauza metsa taha varjus, lahkusid viimasedki kolajad kodu poole. Puulatvade rütmiline kohin saatis hilist lumes sumpajat. Harjumatu vaikus valgus üle pakasest praksuva metsa. Uskumatu tundus reaalsus, et see oligi miljonilinn...